Naise lugu: kuus asja, mida ma õppisin stripparina töötamisest

Foto: Panther Media/Scanpix

Endine striptiisitar paljastab Redbookis oma sünge ja südantlõhestava loo sellest, mida ta meeste ahvatlejana töötades õppis. 

Hakkasin stripparina tööle 19-aastaselt, kui olin Mehhikos üliõpilane. Ühel päeval sai kogu mu raha otsa ja poes ei olnud millegagi maksta. Järgmisel päeval läksin koos ühe vanema meessõbraga stripiklubisse, et ta aitaks tõlkida, ja anusin, et mind tööle võetaks. Ma ei olnud ilus, ega ka mitte eriti kena, aga ma olin naine, olin valmis seda tegema ja tahtsin raha. Veelgi enam - ma olin valge naine, mis Mehhikos on kuum kaup - ja ma olin noor. Ma sain tööd.

Järgneva viie aasta jooksul töötasin aeg-ajalt stripparina ja vahepeal olin lühikest aega ka lõbunaine, et oma õpingute eest tasuda. Pärast lõpetamist töötasin nii kaua algklasside õpetajana, kuni mind lahti lasti, sest julgesin avalikult rääkida, et olen olnud sekstöötaja. Nagu võite ilmselt ette kujutada, olen alates sellest ajast oma minevikule palju mõelnud. Ma ei ole selle üle uhke, aga ma ka ei häbene seda - eriti seda, et olen teinud postitantsu. Nüüd, kümme aastat hiljem, olen aru saanud, et õppisin sellest väga palju. 

Igaüks võib olla strippar

Võib-olla kujutate ette pikka blondi ülisuurte rindadega naist. Muidugi on ka sellise väljanägemisega tüdrukuid. Aga mina ei olnud, eriti alguses mitte. Ma olin lühike, sale, ümmarguse näo, väikeste rindade ja pruunide juustega hiireke. Ma nägin välja nagu tavaline naabritüdruk, mitte pornostaar.

Samasugused olid ka minu töökaaslased. Mehhikos töötasin koos igas kujus ja suuruses naistega, kel kõigil oli erinev taust ja igaühel oma lugu. Paljud olid emad, kes olid leidnud ainsa võimaluse, kuidas oma lapsi toetada. 

Kui ma tagasi Ohiosse läksin, vajasin ikkagi raha ja jätkasin tantsimist. Hakkasin tööle oma ülikooli lähedal asuvas stripiklubis, kus mu töökaaslaste välimus oli veelgi mitmekesisem. Pikki, lühikesi, kõhnu, pakse, blonde, punapäid, brünette - neil oli kõike. Sellises klubis, kus seksikus oli igas suuruses, tundsin end oma kehas mugavamalt. Vahet polnud, et mul oli tselluliit ja väiksed rinnad, tantsida mulle meeldis ja entusiasmist oli kasu. Need tüdrukud, kes teenisid kõige rohkem raha, ei olnud tingimata harjumuspäraselt atraktiivsed. Enamasti tõid kõige rohkem raha sisse hoopis kas kõige naljakamad või nutikamad tüdrukud, kes võisid juua nagu mehed või oskasid teha suitsuringe. 

Strippamine on töö

Enne strippariks hakkamist töötasin kiirtoiduketis. Töötasin müüjana. Olin kassiir toidupoes. Strippamine on kõige raskem töö, mida ma olin kunagi teinud. Kaheksa tundi järjest kõrgetel kontsadel tantsimine on kurnav. Igal juhul on raske kuulata ka mehi ainult endast rääkimas, saad sa selle eest raha või mitte. Lisaks on vaja erilist kannatlikkust, et jääda ükstapuha mille ees rahulikuks ja leebeks. Eksootiline tantsimine nõuab ka oluliselt rohkem oskusi kui ükski teine töö, mida ma tegin. Ma pidin olema tantsija, abielunõustaja, näitleja ja enamgi veel. Enamasti ma siiski nautisin oma tööd, aga sellest hoolimata tegin seda ikkagi raha pärast… täpselt nagu iga teist töödki. Ja nii nagu iga töö, muutus ka see rutiinseks. 

Aga see ei ole nagu iga töö

Esiteks on häbimärgistamine. Läks aastaid, enne kui ma sain aru, kuidas seksitööstusega seotud stigma mind mõjutab. Ülikooli ajal oskasin vaid kaudselt arvesse võtta, et seksitöötajaid peetakse ohvriteks, kes kannatavad narkosõltuvuse, vaimuhaiguste, haiguste ja vägivalla all. 

Peale selle mõjutab seksiäri ka seksuaalseid väärtusi. Stripparina hakkasin nägema mehi teistsugustena. Ma ei suutnud neid enam usaldada ja hakkasin kartma, et nad tahavad ainult «ühte asja». Sisimas hakkasin põdema, et mu seksapiil on minu ainus väärtus. Tasapisi hakkasin oma õpingutele vähem tähelepanu osutama, sest raha teenimine muutus kõige tähtsamaks. Kuna ma töötasin öösiti klubis ja mulle maksti sularahas kätte, tekkis omamoodi ahnus ja äraspidine tunne, mis seda soodustas. 

Lisaks on ka üks õudne fakt, millega ma siis eriti ei arvestanud: seksitöötajal on võrreldes iga teise ameti esindajaga palju suurem võimalus, et teda näpitakse, suudeldakse, vägistatakse või isegi tapetakse. Jah, naisi ahistatakse ka muudel ametialadel - ja naistel on alati risk sattuda vägivalla ohvriks - aga ühiskonnas, kus seksitöötajaid põlatakse kõige rohkem, lasub eriline koorem.

See võib hävitada su enesehinnangu

Kui palju on selliseid töid, mida peab oma lähedaste eest varjama? Seksiäris töötades varjasin oma pere ja lähedaste sõprade eest, mis tööd teen. Lavale astudes vallandus mu alter ego, mida pere ja sõbrad ei teadnud. Inimesed, kes armastasid ja tundsid mind kõige paremini, ei tundnud mind tegelikult üldse ja ma tundsin end seepärast süüdi. Aasta või kahe pärast hakkasin aga järjest rohkem muutuma selleks karakteriks, kes ma ka laval olin. Hakkasin esinema ka töövälisel ajal - ma ei olnud päris mina. 

Sel näitemängul oli mulle suur mõju. Ülikooli viimasel aastal töötasin kõrgklassi härrasmeeste klubis Manhattanil, kus kõigil tüdrukutel oli teatud välimus - välimus, mille nimel olin hakanud ka ise alateadlikult vaeva nägema. Ma hakkasin käima päevitamas. Värvisin oma pruunid juuksed blondiks. Klubivalguses tekkis juustele lillakas varjund. Kuna ma ei olnud oma figuuriga rahul, hakkasin võtma salendavaid tablette. Ma ei tundnud end enam noorena. Ka oma entusiasmist jäin ma ilma. Kuigi ma ei kaalunud kunagi päris tõsimeeli ilukirurgiat, siis ma ikkagi mõtlesin selle peale - praegu tundub see hullumeelne. 21-aastaselt teadsin, et mul on fantastiline keha, kuid öö öö järel klubis veetes ei olnud fantastiline enam piisav.

Rohkem raha ei lahenda tingimata su probleeme

Ma hakkasin strippariks, sest kasvasin üles vaesena ja mul oli hädasti raha vaja. Ometi ei lahendanud minu nördimuseks ka mu hästitasustatud elukutse majanduslikke probleeme. Sain aru, et ma ei oska rahaga õigesti ümber käia. Ma ei osanud säästa. Mul oli suhtumine «mis kergelt tulnud, see kergelt läinud». Stripparina püherdasin rahas, aga finantskirjaoskust ei tundnud.

Seksitööstusel on ka emotsionaalne koorem, mis pani mind aina rohkem kulutama. Tagasi mõeldes saan aru, et teenitud raha tundus mulle «räpane» ja ma tahtsin sellest kiirelt lahti saada. Raiskasin oma teenistuse asjadele, mida mul polnud vaja ja üritasin oma meeleolu parandada. Ma ei teadnud, kuidas enda eest hoolitseda. Kui ma lõpuks tantsimise maha jätsin, oli kogu raha otsas ja pea sassis. Muretsesin selle pärast, et olin oma lähedastele valetanud ja ei teadnud, kes ma olen. Tahtsin selle töö selja taha jätta, aga ei teadnud, kuidas seda teha. Veensin end, et üksi teine töö pole nii tulus ja kartsin, et minust ei olegi muuks asja. 

See, kui tööl normaliseeritakse ahistamist, ei tähenda veel, et see oleks okei

Mulle jõudis alles aastaid hiljem kohale, kuidas mind stripparina ahistati nii varjatult kui varjamatult. Mehed rikkusid pidevalt klubireegleid ja ületasid mu isiklikke piire. Samasugust sigadust kogesin ka «päris» maailma meestelt. Ka mujal töökohtades, mis pole seksiäriga seotud, on mul olnud ülemusi, kes paluvad mult ujedalt järgmine kord lühike seelik selga panna. Nii nagu enamikke naisi, on mind verbaalselt ahistatud ainuüksi tänaval käimise pärast. Professorid on mulle ettepanekuid teinud. Ma olen käinud kohtingutel meestega, kes ei tea, mida tähendab «ei». Seksiäris töötamise pärast olen pidanud seda tavaliseks. Ajaga kasvas mulle paks nahk ja sellest jäi mulle karm suhtumine veel aastateks. Ma olin vastupidav ja kuigi see on iseenesest hea, ei lasknud mu taluvuspiiri nihkumine suud lahti teda. Selleks pidin ma sellest tööst loobuma ja teraapias käima, et saaksin paraneda. 

Ikkagi ei kahetse ma midagi. Kuna seksitööstus peetakse nii suureks tabuks, et saa ma kasutada oma alushariduse pedagoogi haridust, kuid ma kasutan oma magistrikraadi kirjutamises väga sageli. Lisaks on mul ainult tänu strippamise tööle nüüd bakalaureuse kraad sotsioloogias ja naisuurimuses. Seksiäris töötamine pani mu haridusele aluse… ja oli ka iseenesest väga hariv.