Ilona Leib: poodu majas nöörist ei räägita

Ilona Leib. Foto: Erik Prozes

On sünnipäev. Me oleme peaaegu kolm nädalat ette kalendris selle õhtu reserveerinud, et tulla jälle kokku. Me räägime mõnda aega ilmast, mis meie kliimas tähendab vähemalt 20-minutilist sissejuhatavat kirumist. Seejärel saab minna üle järgmise ohutu teema juurde, milleks on toit. Tõele au andes on see teema vaid osaliselt ohutu. Seda tingimusel, et keegi ei ole alustanud mõnd kurnavat dieeti, mis välistab vähemalt 80-, aga mõnel juhul ka sajaprotsendiliselt kogu menüüs pakutava või perenaise valmistatu maitsmise.

Põgusad peatused laste edusammudel. Süvenenult rääkida ei saa, sest kõigil on väga erinevad arusaamad laste kasvatamisest ja ka lapsed on igaüks ise puust. «Ta ainult natuke nalja pärast kiusas oma klassiõde, keda kõik teised ka kiusavad, aga õpetaja alandas just tema käitumishinnet,» räägib üks. «Sinusuguste pärast kannatavad minusugused terve lapsepõlve vaimse vägivalla all,» tahaks ma öelda, aga võtan hoopis suu vett täis.