Naised räägivad: kas parem on abielluda või lihtsalt koos elada?

Foto: SCANPIX

Eesti naised arutavad Perefoorumis, kas abielul ja tavalisel kooelul on üldse oluliselt vahet ja miks nad on otsustanud kummagi kasuks.

• «Minu jaoks on vahe. Ma tahtsin, et kõigil pereliikmetel oleks üks nimi ja seaduslik abielu on minu jaoks juba põhimõtete pärast oluline. Ka ametlikult võttes on abielust kasu - seaduse silmis oled ju pere vaid siis kui oled abielus.»
• «Minu jaoks on abielu väga oluline. Mees püüdis juba üsna suhte alguses mulle sõrmust sõrme libistada, aga ma ei olnud kohe nõus, sest tahtsin oodata, et see n-ö esimene pime armumine üle läheks ja ei mõjutaks nii tähtsa otsuse tegemist. Õnneks ei ole see siiani üle läinud, meie aga juba mitu aastat abielus.»
• «Ma pole meest kõigest jõust abielu poole vedanud, hoopis mees oli see, kes vihjeid tegi. Viis aastat olime niisama koos ja nüüd esimest kuud abielus. Esimest korda tunnen, et võiks ka mõelda lapse saamisele. Ei tea, kust tuleb juurde turvalisust ja mingit väärtustatuse tunnet, millest ei olnud ka enne tegelikult puudus? Abielus on nii hea.»
• «Minu jaoks on küll vahet. Mina tahan abielluda, kuid mees siin otsib mingeid imelikke vabandusi välja: raha pole eriti, tahaks ikka suured pulmad teha jne. No kuule, kui ei taha siis ei taha. Sundima ma kedagi ei hakka. Jõuad sa pärast ära kuulata seda ininat, et ise tahtsid ju abielluda?»
• «Abielu iseenesest on väga oluline. Mul käivad vahel siukesed mõtted peas, et kui inimesed on vabaabielus, siis on naine mingisugune girlfriend, aga kui juba abielus, siis abikaasa - ehk siis abi, mida antakse teisele terveks eluks kaasa.»
• «Abielu nõuab julgust. Siis paar alles saab aru, mis on abiellumise mõte - olla abiks ja toeks üksteisele elu lõpuni. Vabaabieluga nii ei ole, muidugi nendele, kes alles otsivad seda õiget, sobib see variant. Aga kui sa juba «lõplikult maandud» kuskile, siis ma ei näe põhjust, miks mitte olla pere riigi ja Jumala ees.»
• «Siiamaale oli mul ükskõik. Aga nüüd kui ma leidsin inimese, keda ma tõeliselt armastan ja see arvamus muutus. Tahan ikka oma armastatu nimele minna.»
• «Minu jaoks on abielul ja vabaabielul kohe kindlasti vahe vahel. Pooldan abiellumist. Abiellumine näitab minu arvates seda, et sa oled valmis ennast teise inimesega täiesti siduma. Ise küll ei ole abielus, aga tahaksin olla.»
• «Mulle räägiti 10 aastat tagasi ilusat juttu: saame majanduslikult jalad alla, ostame eluaseme, siis tulen sulle ametlikult kosja ja teeme vägeva peo. Nii. Nüüd on meil 3 last, kass, pirakas maja ja pangalaen ja ikka oleme «niisama», sest tema jaoks enam ammugi vahet pole. Minu jaoks on ja midagi teha pole, abiellumine on meil tabuteema.»
• «Ei ole vahet! Tegelikult on küll, mitte mingil juhul ei taha ma enam abielus olla. Hakka pärast jälle vara jagama ja lahutama. Nii palju lihtsam, igaüks võtab oma kola ja aidaa. Rohkem kohtuma ei pea.»
• «Meie elasime 8 aastat niisama koos. Abielust oli juttu niipalju, et rääkisime lihtsalt, et kunagi abiellume. Suuri pulmi ei plaaninud. Algul mõtlesime üldse, et teeme kahekesi ja ainult endale, aga pärast pidasime pereringis ja kõige lähemate sõpradega väikese pulmapeo ka. 2,5 aastat hiljem olime lahus. Rohkem enam ei kavatse abielluda - elada saab ka niisama koos siiski.»
• «Abielu ei ole see, mis midagi paika paneb või inimesi koos hoiab, nii olen enda elu peale vaadates aru saanud... Kui suhe lõppema peaks (mul nii juhtus), siis tuleb lahutus ja see ei meeldi kellelegi. Varem pidasin kah abielu ülimaks kooselu vormiks - pulmad, sõrmused, tõotused ja mis kõik veel. Nüüd hoian ses suhtes pigem madalat profiili…»
• «Meil on kooselu 12 aastat, abielustaaži 0. Nii väga tahaksin pulmi, aga mehele on see mõttetu üritus. Küsib, kas me oleme siis rohkem pere või? Püüan küll selgitada, et üsna kaua juba koos elatud, saab oma suhte ümber hinnata ja uut romantikat ellu tuua. Või siis uurin, et kuidas ta suhtuks sellesse, kui meie tütar elaks kunagi samamoodi, et mees ära ei võta? Aga enam ma ei mainigi seda teemat. Ise ju ka ettepanekut ei tee.» 
• «Minu jaoks ei ole vahet. Mitte abielus olles on alati võimalik abielluda, aga abielus olles jääb üle vaid lahutada. Kuigi ühine perekonnanimi oleks küll meelepärane, aga eks aega on selle kiire asjaga.»
• «Ma ilma abieluta ei nõustunud lapsi saama. Mulle on abielu tähtis, see näitab, et mõlemad abielupooled on tõsise kooselu poolt. Minu meelest naljaviluks keegi nagu abielluma ei hakka, umbes, et kui mees pole tõsine ja mõtleb, et «ah abiellun, sest naine tahab nii ja homme siis lahutan kui vaja». Ma arvan, et ükski mees siiski niisama sellega jändama ei viitsi hakata ja seega arvan, et see, et mees tahab naisega abielluda, näitab, et mees ikka naisega tõsine on.»
• «Minu jaoks pole sellel üldse vahet. Reeglina on nii, et kui sa abiellud, siis peale seda hakkavad ka tülid ja lahutamine kahjuks.»
• «Elame viiendat aastat koos ja erilist vahet ei näe, miks peaks registreerima. Kui keegi ütleks mingi mõjuva põhjuse, siis vast võtaks kosjad vastu (mees on paar korda nagu ääri-veeri rääkinud). Nüüd on kavas maja laenuga osta, kõik ütlevad, et perel on kergem laenu saada. Imelik oleks ainult nn majanduslikel kaalutlustel abielluda! Minu pepsid tädid vaatavad küll meie pääle nagu ühe poruelu pääle, aga noh, nende rõõmuks me kah seda tegema ei hakka. Ja imelik vanas eas ennast teise nimega hüüdma hakata, mul läheks dokumentidel kindlasti kõik segi. Lapsele tahtsin küll liitnime panna, aga öeldi, et kas isa või ema perenimi, ühendnime ei või! Imelik, nagu laps oleks ainult minu oma!»
• «Pean märkima, et meie enda vanemate suhted määravad enamikel juhtudel selle poolt- või vastuoleku meie eest. Minu vanemad lahutasid ning see ja ka elukogemus on tekitanud minus ükskõiksuse abielu kui formaalsuse suhtes. Leian südamest, et abielusõrmus ja -tunnistus ei too mulle armastust. Kui on olemas õige inimene, siis ei ole minu jaoks vahet, kas elada niisama koos või abielluda. Armastada saab väga edukalt ka abiellumata. Lahku minna ja lahutada saab iga kell. Petta saab ka abielus olles. Valetada ja vassida ka! Loeb hoopis liit, mis kahe inimese vahel on! Sõrmus ning üksteisele truuduse vandumine ei garanteeri mitte kellelegi, et see liit on sellest tugevam ning peab vastu. Minu arust ei saa ka öelda, et abiellumine tekitab turvatunnet. Turvatunne minu arust peaks olema midagi garanteeritut, stabiilset ning pikaaegset. Oma abielu või liiduga peab igal juhul meeletult vaeva nägema. Seda liitu saab lõpetada ainuisikuliselt ning sellest välja astuda partneriga aru pidamata. Ka abielu annab iga kell lahutada. Kas see ongi otsitud turvatunne?»