Julge olla nähtav, tule oma maski tagant välja!

Foto: SCANPIX

Oma kabinetis näen inimesi, kes tunnevad ennast üksildasena, olgugi et enamik neist on suhtes. Me vaikime oma läbielamistest. Thich Nhat Hanh on selle kohta tabavalt öelnud: «Suurim õnnetus ei ole see, et inimesed kannatavad. Suurim õnnetus on see, et inimesed kannatavad üksinda.»

Tihtipeale öeldakse mulle seansi käigus: «Ma olen vist kõige katkisem inimene, keda te näinud olete» või «Minust hullemat klienti vist ei ole, ega ju?». Inimesed usuvad, et nad on ainsad, kel elu segamini. Tahaks julgustuseks ütelda, et enamikul meist on elu ligadi-logadi, sest elu ongi üks sasipundar. Meil kõigil on oma pagas, mida endaga kaasas kanname – on see siis süü, häbi, saladus, hirm, lapsepõlvehaav.

Tähtis ei ole mitte püüda oma elu ära lahterdada, sildistada ja läikiva kilega ümber tõmmata, nagu oleks sellest võimalik teha lõhnastatud kinkepakk. Seda võib proovida, aga see lõppeb enamasti ärevushäirete ja paanikahoogudega, sest elu on elu. Tähtis on õppida jääma selles sasipuntras kontakti oma keha ja hingega ning ka oma lähedastega. Olla aus enda vastu ning kõnelda oma tõde. Aususes saab sündida kontakt - see tõeliselt sügav, intiimne, pühendunud kontakt.

KUIDAS ME JÄÄME ÜKSINDA?

1.     Me ei räägi asjadest nii, nagu need on.

Kui inimesed räägivad mulle teraapias oma katsumustest, siis küsides «Kas sa kellelegi oled sellest üldse rääkinud?», saan enamasti vastuseks «Ei». Nad ei julge rääkida oma südamehaavadest ega hirmudest. Häbi on. Kardetakse hinnanguid, hukkamõistu ja hülgamist. Vahel isegi ei osata öelda, mida kardetakse. Ja ometigi kõik mured, millest räägitakse, on äärmiselt inimlikud ja universaalsed.

Me kõik igatseme olla armastatud ja soovime, et meie lähedased oleksid terved ja kaitstud. Me kõik soovime oma unistusi realiseerida. Meil kõigil on hirm ebaõnnestumise, üksinduse ja hülgamise ees. Ja mingil põhjusel me häbeneme seda kõva häälega välja ütelda.

Ma näen klientide kergendust, kui kinnitan nendele, et üle kõige vajame kontakti teise inimesega, sest me oleme suhteolendid. Me ei jää ellu ilma kontaktita. Samas ei oska me ise näha, kuidas katkestame kontakti valetamise, hääle tõstmise, vaikimise, pilgu vältimise ja muuga. Meil saab tekkida kontakt ainult siis, kui oleme siirad ning kõneleme ausalt oma tunnetest, vajadustest ja hirmudest. Iga kord, kui istume häbis oma hirmude, vajaduste ja tegelike tunnete pärast, paneme maski vahele ning võtame võimaluse kontakti sünniks. Me röövime endalt just nimelt selle, mida üle kõige ihkame.

2.     Me ei ole kogenud piisavalt tunnustust ega märkamist.

Absoluutselt kõik kliendid räägivad kabinetis tunnustuse puudusest. Pisarad silmis, pihitakse, kuidas igatseti lapsepõlves vanemate poolt tunnustust, märkamist ja head sõna. Midagi, mis ütleks, et «Ma näen Sind», «Ma olen nii uhke Su üle», «Ma usun Sinusse!»

Kui selle asemel saime sõnumeid nagu «Ära sega mind!», «Tule nüüd maa peale tagasi», «Kes Sa enda arvates õige oled?», siis sellest piisab, et ennast lukku panna, ning täiskasvanuna ei ole meil sageli enam julgust tunnustust ning märkamist küsida. Kui meile nüüd jagatakse tunnustust ja öeldakse, et oleme olulised ning kallid, ei oska me seda vastu võtta. Me vastame komplimendile lausega «Ah, mis Sa nüüd! Ei, see ei olnud midagi…» Sisuliselt tähendab see seda, et teine inimene teeb meile kingituse, aga meie viskame selle prügikasti.

Kui kuulsime oma vanemate häält enamasti siis, kui tegime midagi halvasti, eksisime või kui lihtsalt jäime nende paha tuju meelevalda, siis suurena võib enda kohta halvasti ütlemine tunduda palju normaalsem ja tõepärasem kui endast hästi rääkimine. Seetõttu ei oska me ka tihtipeale ennast märgata ja tunnustada.

Igaüks võiks siinkohal võtta hetke ning küsida endalt:        

• Kas ma igatsesin lapsepõlves olla rohkem märgatud ja tunnustatud? Kui jah, siis kuidas olen õppinud seda kompenseerima? Või mis uskumused/hirmud ma olen sellest kaasa võtnud?
• Kas räägin oma lapsega rohkem siis, kui mulle midagi ei meeldi, ning põhjendan ja vabandan oma kärkimist lausetega «Mul on palju tööd», «Ma olen väsinud» jne?
• Kas ma tunnustan ja märkan oma partnerit iga päev? Enamik kõrvalsuhetes olijaid tunnistab, et kõrvalsuhe tekkis neil sellepärast, et neid ei märgatud ega tunnustatud kodus.
• Kas ma märkan ja tunnustan ennast?

3.     Oleme mõjutatud meediast.

Meedia toitub hirmust ja häbist. Tragöödia, katastroof, terrorism – harva möödub päevi, mil me neid sõnu ei kuule. Me maksame selle eest, et teisi inimesi häbistatakse, aga mida rohkem me seda näeme, seda rohkem me ennast peidame. Me ei mõista, et ise me loome seda maailma. Ajakirjandus müüb seda, mida ostetakse. Maailm on täis ka häid tegusid, imesid, suurepäraseid inimesi. Meiegi tahame olla osa millestki ilusast. See inspireerib ning süstib meisse lootust ja usku, et elu võib olla ka ilus. Emotsioonid on nakkavad. Kui me tahame positiivseid uudiseid, on meil vaja hakata neid nõudma.

Holistika Instituudi juhataja Marina Paula Eberth õpetab: «Kuhu läheb tähelepanu, sinna läheb energia.» Kui suuname tähelepanu ainult terrorile, siis seda saamegi. Kui kardame, käivitab see meie roomaja aju, mille reaktsioon hirmule on: võitle või põgene. Minu soov on kutsuda rohkem püüdlema tasakaalu poole. Jah, on terrorism, kliimasoojenemine ja korruptsioon, aga on ka häid asju siin ilmas.

Iga teo, sõna ja mõttega loome me maailma. Maailma muutmine hakkab alati endast. Iga valikuga tuleks küsida enda käest – kas ma muudan maailma selle teoga turvalisemaks või ebaturvalisemaks?

4.     Oleme ümbritsevas müras kaotanud kontakti endaga.

Kui meil ei ole kontakti iseendaga, ei saa meil olla kontakti ka kellegi teisega. Selle jaoks, et endaga kontaktis olla, peab olema mingi ruum, kus on vaikus ja rahu. Iga religioon ja filosoofia sisaldab endas mingit vaikusevormi meditatsiooni ja palve kaudu.

Meie ümber on väga palju müra. Inimesed ei oskagi enam ilma selleta elada. Linnainimesel võib vaikuses olla väga õudne, sest siis ta peaks hakkama oma tundeid tundma. Endaga olemine on nii hirmutav, et tekib vajadus juhtida oma tähelepanu mujale, näiteks tuimestada end müraga: muusika, uudised, üritused jms. Inimesed kommenteerivad hea meelega teiste elu, sest kellegi teise elu on lihtsam elada, kui enda oma. Muidu peaks hakkama tegelema oma sasipuntraga.

Inimesed, kes teiste elu kommenteerivad, on ise õnnetud. Kui oleme leidnud oma õnne, ei tunne me vajadust teise inimese elu või välimust kommenteerida, kuna teame, kui suurt tööd õnnes elamine nõuab.

Üks esimesi asju, mida palun klientidel teha, on minna metsa jalutama. Vaikuses, ilma muusika ja telefonita, et saaks olla oma mõtete ja tunnetega. Hommiku alustamine on väga oluline. See, kuidas me alustame oma päeva, juhib meid läbi päeva. Nii nagu me käime duši all hommikul, et puhastada ennast eilsest ja öisest mustusest, peame puhastama ka oma meeli. Ja seda võimaldab meile vaikus.

5.     Võrdleme end teistega.

Me elame edukultuse ajal. Inimesed arvavad, et edukus võrdub õnnega. See on üks suurimaid müüte. Edukus ei vii õnneni. Edu on n-ö liikuv sihtmärk ja kui me ajame edu taga, jäämegi me seda taga ajama. Me võrdleme ennast Facebookis ja Instagramis teistega ega mõista, et pildi taga on ainult üks hetk. See, et keegi on Tahiti saarel, ei tähenda, et ta on õnnelik. Samuti suudavad inimesed anda väga imelisi näitemänge teiste ees...

Kui võrdleme ennast teistega, jätame end üksinda. Püüdes olla keegi teine, anname me oma väe ära. Igaüks meist on ainueksemplar, kellel on oma tee. Kui me ei tea, et meil kõigil on ainukordne eesmärk siin elus, kaotame oma sära ja usu.

ROHKEM JULGUST JA ARMASTUST!

Meil on vaja võtta vastutus selle eest, mida siia maailma loome ja toome. Iga valikuga on meil võimalik liikuda endale lähemale või endast kaugemale. Kui igaüks meist julgeks tulla kas või ühe maski tagant välja, looksime sellise muudatuse, mida tunneks terve maailm.

Maailm on armastusenäljas. Armastus loob ruumi, kus me julgeme püsti tõusta ja näidata ennast nii, nagu oleme – kõikide oma haavade, armide, hirmude, tunnete ja vajadustega. 

Armastus on turvaline. See on ilma hirmuta olemine, mis saab alguse meist endist.

Naerata inimestele enda ümber. Ütle tere ja küsi, kuidas läheb. On teaduslikult tõestatud, et tere ütlemine vähendab suuresti stressi. Julge seista enda tões ja räägi oma tõelistest tunnetest, vajadustest ja hirmudest.

Kui laulame oma laulu, kostab see erksana ning kajab kaugele. See on nagu päikesekiir, mis paitab ja annab soojust ning valgust. 

Artikkel ilmus esmakordselt oktoobris 2016 ajakirjas Eesti Naine.