Ma ei armasta tegelikult oma kirjutistes kellelegi konkreetsele vastu vaielda, ent vahel ei jää muud üle – käte peal istuminegi ei aidanud. Nimelt äratas mu tähelepanu kaaskolumnisti kirjatükk, milles ta imestab inimeste üle, kes lahku minna ei märka.
Ta näeb naisi, kes otsustavad ignoreerida ilmselget, ning mehi, kes naiste kaagutamise stoiliselt vaikides ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasevad, ja imestab, miks nad seda endale teevad. Lisaks tõdeb ta, et igaühel on kiiksud, pagas või saladused, seega on igasuguses kooselus ja eriti abielus õnnelik olemine äärmiselt kaheldav, ning mõtiskleb, kas tõesti peaks antud allkiri kedagi kuidagi koos hoidma?
Abielu kui lubadus
Selles vallas jagunevad arvamused vähemalt kaheks, millest üks on juba mainitud. Teine, näiteks minu oma, on veidi teistsugune. Nimelt sarnaselt abielu institutsioonile pärinevad minu väärtushinnangud vist ajast, mil allkiri maksis veel midagi ja «mees annab sõna, mees võtab sõna»-mentaliteet ei olnud oma juuri veel inimestesse ajanud. Lubadusi peeti, ja mis see abielugi tegelikult muud on?
Abielu kohta öeldakse tihti «paberitükk» või «sõrmus». Kui see teiegi meelest nii on, ei ole abielu tõesti teie jaoks, ja sellest pole ka midagi katki, sest sarnaselt paljude muude asjadega ei ole see mitte kohustus, vaid võimalus, mida endale sobival hetkel ja viisil kasutada võib.
Ent abielu ei ole algkoolitüdrukute salapäeviku mängulukk, mis suhet koos hoiab, vaid lubadus, isegi vanne, mis teineteisele antakse. Selle sõnastus võib erineda, kuid algne põhimõte sisaldab nii häid kui halvemaid aegu, tervist ja haigust, rikkust ja vaesust. Olen üsna kindel, et kuskile sinna vahele mahuvad ära nii kiiksud, pagas kui saladused, ja hea tahtmise korral kindlasti ka naise kaagutamine.
Osa abielu võludest ehk seisnebki selles, et kui üks ühel õhtul veidi kaagutamisega liiale lähebki, võib ta kindel olla, et hommikul on teine endiselt tema kõrval ja kui eriti hästi läheb, siis kohvi ja võileivadki valmis teinud. Ja kui keegi seda siis peaks ilusa fassaadiga inetu sisu varjamiseks pidama... ah, mida teie ka teiste eludest teate...
Parandada või ära visata?
Ma ei vaidle vastu, et ka abielludes peaks suhtesse panustamine jätkuma, kuid see ju eeldabki, et inimestel on huvi ja soov antud lubadusi pidada, mitte takistuste tekkimisel vaikselt lakke vahtides ukse poole imenduda. Võimalik, et see on pelgalt üks järjekordne ajastu märk, millele olen korduvalt kuulnud tähelepanu juhitavat – vanasti prooviti katkisi asju parandada, mitte ei visatud neid minema ega mindud poodi uue ja läikivama järele. Kõlab ehk veidi kibedalt, ent mingi tõetera tundub seal minu meelest küll sees olevat.
Kes soovib märkida, et see võis olla üldise vaesuse või poodides valitsenud defitsiidi tõttu – point taken, aga tulemus jääb samaks. Muidugi, kindlasti on iga inimese jaoks asju, mille puhul lubaduse lõpmatut kehtimist eeldada ega nõuda ei saa, aga nende asjade nimekiri on paraku iga suhtesolija enda otsustada. Samas kaagutamine vaevalt üks neist on, nii et sellel ma praegu pikemalt ei peatuks.
Kuid just see ajaloo prügikasti vajuma hakkav suhtumine on minu meelest üks abielu nurgakive – teadmine või vähemalt piisavalt kindel usk, et kui sa lähed katki, siis sind ei visata kohe sissejuhatuseks prügikasti, vaid proovitakse sind ja/või koos sinuga parandada. Sama kehtib mõistagi ka partneri puhul. See on kahesuunaline lubadus ja kui endas selleks valmisolekut ei tunne, siis ei ole tõepoolest mõtet seda ka anda ja partnerit või isegi ennast lollitada.
Pealegi – ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Kui paistab, et ikka ei õnnestu see parandamine ussi- ega püssirohuga, siis lahku minna jõuab alati. Aga ei saa mõista hukka neid, kes parandada proovivad, sest allkiri on tõesti antud, ja see markeerib midagi, mis on paberitükist või sõrmusest suurem – ühe inimese lubadust teisele inimesele. Kui see ka enam mitte midagi ei maksa, siis... siis on meil ühiskonnana märksa suurem probleem kui see, et keegi ei märka õigel ajal lahku minna.