Naine, 40+: ma päästan iseend, teised... vaadaku ise!

Ylle Rajasaar Foto: Erakogu

Ma kapseldun üha rohkem omaenda turvalisse mulli, peeglitagusesse maailma, kui soovite. Maailma, kus inimesed on üksteise vastu lugupidavad, viisakus ja lauakombed on osa haritusest ning sõnavabadust käsitletakse selle algses tähenduses. Ma ei tea, kas see maailm on väljast vaadates väike või suur või kas seda üldse sealtpoolt näha on. Koos paljude kaasteelistega ja oma hästi valitud peegliga mahun mina sinna lahedalt ära, sellest on küll.

Tänapäeval on kapselduda lihtne – sa ei pea enda järel sulgema uksi tabadega ega pugema sügavale metsa, puude kaitsvasse varju. Piisab, kui paned sotsiaalmeedia akna kinni, või teed linnukesed õigetesse kohtadesse, et vaigistada infovoogu, mis sinu maailma vaibiga ei tiksu.

Sinu päriselu elukohta teavad vaid need, kes kuuluvad sinu maailma, sinu päris elu kohta ei ole neilgi aega iga päev küsida. Isegi, kui huvitab – sest enamust ei huvita nagunii – aega ei ole. Ja tunnistagem, «päris» ongi suhteline mõiste.

Nõnda on kapseldumine, isolatsioon, askees lihtne valik. Paistab, et ka moodne, sest paljud kes selles näilises askeesis ellu jäänud, kipuvad oma kogemusega kiiresti kaanepoisteks. Oma peeglitagust maailma keegi neist siiski eksponeerima ei rutta. Võimalik, et nad selle olemasolust teadlikudki pole. Või siis on… lihtlabane hirm iseenda ees alasti kistud saada.

«Blurrimine» kui hindamatu isiksuseomadus

Küllap saabub oskus sulguda omasse mulli, eralduda, olla näiliselt kohal, aga tegelikult omaette, elukogemusega. Ühel päeval märkad sa, et oskad end nipsust välja lülitada ümbritsevast, filtreerida sulle vajaliku, jätta fookusesse inimesed, kes pakuvad piisava vaimse väljakutse ning kes ei karda keda kuraditki – inspireerivad. OK, ma ei saa teiste eest rääkida - need on need väärtused, mida minu aju ära ei blurri.

Aeg, iga päev ja minut, muutuvad vanuse kasvades järjest väärtuslikumaks. Elu mõõt on jätkuvalt üks päev: igal hommikul algab maailm uuesti, igas päevas peab olema üks heategu, õpitud-kogetud midagi uut ning aeg iseendale.

Vaatad ettepoole ja näed seal… võib-olla veel 30 tervelt elatud aastat. Kui hästi läheb. Tõenäoliselt ei lähe nii hästi ja tuleb ära vedada 50-60 peaaegu ühes tükis elatud aastat. Maksimaalselt 21 900 «maailm algab uuesti» – momenti. Kohutavalt vähe, isegi kui seda maksimumi pakutaks.

Et mõõtu täita, tuleb loobuda vähem väärtuslikust: sõnamulinast, loosunglikkusest, kahepalgelisusest, hektilisest infoväljast, ettekujutusest et sõnavabadus annab sulle vabaduse igal pool oma tõde kuulutada ja solvuda kohe, kui keegi ei arva samamoodi. Ikka avalikult, lärmakalt, et märgataks: «Mina olen siin!» Märatsev Väike Hall, üks praegustest uutest normaalsustest… Nimekiri, millest peeglitagusesse maailma astudes igaüks loobuma peab, on individuaalne. See siin on tükike minu omast.

Põgenemine kui egoistlik enesepäästmise aktsioon

Mille eest ma õieti põgenen? Aus vastus, rumaluse ja pealiskaudsuse eest. Sõnavabaduse eest, mille mõiste ajas on muundunud jõledaks irvitamiseks iseenda üle. Vabaduse eest, mis vangistab – või üritab vangistada – piirideta hallile alale, kus justkui on kõik võimalik.

Näiline piiritus pressib ajapikku su aju tikutopsisuuruseks kõvaks känkraks, milles mingigi neuronitevahelise ühenduse loomiseks on vaja läita tikk. Ei, ära saa valesti aru, tikke sulle ei antud. Ja labürinti, mis veidigi raamistaks piirideta olekut, jätaks mingigi valiku ühest otsast sisse kõndida ja kunagi teisest välja, pole ehitatud. No liiga keeruline, noh.

Sinuga samas piirituses rüselevad kanistriga tüübid: «Sõnavabadus ja tugevama õigus» räuskavad nad, ja tõmbavad taskust tulemasina. Tõekuulutajad, kõiketeadjad, ilmeksimatud ees, kulbiga väikesi halle järel. Lärm, kõrvulukustav lärm, solvangud, sildistamine, otserünnak – see kõik on uus normaalsus, mida täna mulle sõnavabaduse, võrdsuse ja vendluse sildi all serveeritakse.

Blurr. Blurr. Tühjus fookuses. Selge, minek. Minu peeglitagune maailm, minu mull, minu kindlus. Võimalik, et see on viga, aga see on üks võimalus, jääda ellu; kohata neid kahtekümmet tuhandet maailma uuesti algamise momenti nii, et oksele ei aja.

Jah, mõnikord kisun ma kelleltki tiku, tulemasina, kanistri ja panen plahvatama. Sest mõõt saab täis. Hetkeks kohiseb vaikus, siis algab kõik uuesti, veel kiunuvamas helistikus. Küll me oleme ikka toredad, meie, inimesed. Evolutsiooni eksitus. Blurr. Ma päästan iseend, mis teistest saab – mis see minu asi. Valige omale parem peegel.