Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Tark ei torma

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Nii tehti Norras seitsmetunnist rongisõidusaadet.
Nii tehti Norras seitsmetunnist rongisõidusaadet. Foto: SCANPIX

Kas väljend «Mul on kiire!» tuleb üleliia sageli huulile? Kas pidev infovool, aplalt alla kugistatud lõuna ja stress on igapäevane ebameeldiv taak? Sel juhul võib päästvaks õlekõrreks olla aeglane eluviis.

Üha rohkem inimesi soovib liigse ruttamise asemel nautida hetke ning on leidnud enda jaoks aeglase eluviisi. Üle maailma laineid lööva aeglase liikumise (slow movement) pioneerideks peetakse Itaalia aktiviste, kes hakkasid 1986. aastal protesteerima Rooma esimese McDonaldsi kiirtoidurestorani vastu, et hoida elus kohalikke toidukunsti traditsioone ja propageerida toidu nautimist. Väikesest vastuseisust kasvas välja rahvusvaheline aeglase toidu organisatsioon, millega hakati edendama kohalikku toidukultuuri, astudes vastu kiirtoidu, tööstusliku toidutootmise ning globaliseerumise jõule.

Aeglase liikumise rajaja Carlo Petrini alustas kiirtoidu vastu protestides. / Scanpix
Aeglase liikumise rajaja Carlo Petrini alustas kiirtoidu vastu protestides. / Scanpix Foto: SCANPIX
Tagasi üles