Maarja Kupits: järjekordse nutitõves ema pihtimus

Foto: PantherMedia / Scanpix

Tere, minu nimi on Maarja ja ma olen nutihoolik. Nii võiks kõlada minu ja paljude teiste tutvustus Anonüümsete Nutihoolikute tugigrupis, kui selline kuskil koos käiks. Minu puhul oleks sellega ainult paar probleemi – ma ei ole anonüümne ja ma ei ole siiski täielikult veendunud, et ikka päris nutihoolik olen. Kehv eneseõigustus? Võib-olla. Ent ärgem kiirustagem hukka mõistma.

Lugesin mõned päevad tagasi üht väga siirast ja põhimõtteliselt õiget postitust sellest, kuidas noor ema tundis, et kippus laste arvelt internetiaega varastama, ent nüüd kavatseb sellega lõpparve teha. Kõigepealt mõtlesin seda lugedes, kui tubli ta on, et endale probleemi tunnistab ja selle suhtes midagi ette võtab, ja siis, nagu ikka, hakkasin mõtlema, kuidas meil peres sellega lood on.

Vesi kinnise inimese veskile

Mulle introverdina on e-Eesti puhas õnn ja õnnistus. Kuhugi ei pea kohale minema või, issand hoidku, helistama, piisab e-kirjast või digiallkirjast, kõikvõimalike teenuste tellimine-tühistamine käib ettevõtete kodulehtedel mängleva kergusega ja postkasti saadetakse enamasti vaid reklaami, millega tegelemiseks piisab korra prügikasti juurde jalutamisest. Imeline külm ja kauge teeninduskogemus, täpselt nagu mulle meeldib.

Aga mis see laps siis siia puutub? Just nimelt, eks ole. Lapsega suhtlemise kogemus on minu jaoks täiesti uus ja ma saan selles iga päevaga osavamaks. Ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, kui mitmel erineval moel on võimalik kümne minuti jooksul öelda lauseid nagu «ei, me ei sõida otsa», «voodi peal ei tõusta püsti», «tasakesi teeme kiisule pai», «ei, me ei sõida ikka veel otsa», «tule, ehitame torni», «ma ei tea, kus su natuke sinine pall on» ja «ei, me ei sõida nüüd ka otsa». Ma ei hakka üldse salgama – kui olen lapse lõuna- või ööunne pannud, siis ma lihtsalt istun 10-15 minutit väga paigal ja väga vaikselt, ja mõtlen, et ma ei räägi vist küll enam kunagi. Kuni järgmise korrani siis.

Suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks

Kuna selline väga intensiivne üks-ühele suhtlus nõuab minult siiski palju energiat, näpistan minagi endale pisikesi pausikesi, võtkem neid kui boksipeatusi, vahel nutitelefoniga, vahel ilma. Igas tunnis kaks kuni viis minutit omaette, kas siis vannitoas, köögis, lihtsalt nurga taga või minu poolest mängiva lapse kõrval diivanil (mõtteks hea küll) ei ole ju tegelikult palju, kui asi sellega tõesti piirdub. Ometi aitab selliste väikeste pauside regulaarsus pakkuda nii vajalikku hetke sisse ja välja hingamiseks, et siis jälle torni ehitamist näha õiguse, mitte kohustusena.

On muidugi võimalik, et laps tunneb neil hetkedel end hüljatuna või telefonist vähemtähtsana, aga ma tahaksin väga uskuda, et see nii ei ole. Ma tahaksin uskuda, et see õpetab talle, et vahepeal paar hetke omaette mängida on võimalik, aktsepteeritav ja miks mitte omamoodi huvitav. Ma tahaksin uskuda, et see õpetab talle, et kõikidel, ka emadel, on vahepeal vaja kas või korraks omaette olla, mõtteid koguda või lihtsalt mitte midagi teha, et siis uue hooga tegutsemist nautida.

Ma rõhutan, et me räägime selles kontekstis ühekohalisest minutite arvust, mitte tundidepikkusest arvutissesukeldumisest. Selle vajaduse olen ma õnneks siiamaani suutnud äärmiselt üksikute eranditega lapse unetundidele ajastada.

Ja kui te näete mind või mõnda teist väikelapse ema liivakasti ääres vahepeal telefoni kiikamas, ärge mõistke meid hukka, kuigi tean omast käest, kui suur kiusatus selleks on. Te ei pruugi seda teada, sest keegi ei tule teile seda kurtma, aga võib juhtuda, et senine päev on möödunud sellistel Ameerika mägedel, et liivakasti süvenenud lapse kõrvalt on esimene võimalik aeg pilk peale heita töökirjadele –ka väikelastega kodusolevad emad osalevad teinekord aktiivselt ja üha aktiivsemalt (aitäh veelkord, e-Eesti!) tööelus, mis lapse jonnituuridest ei küsi.

Kuna emade kurtmisele on populaarne vastata, et kui see nii raske on ja peab ennast sundima, siis ei ole vaja lapsi saada, siis tahaksin veel eraldi välja tuua, et lapsega koosveedetud aeg ja võimalus lapsehoolduspuhkusel olla on üldjoontes tõepoolest suur õnn, mille eest ma olen siiralt tänulik. Siiski oleme me kõik, ka lapsed, vaid inimesed, kellel on paremaid ja halvemaid päevi.

Seega, kui nutitelefonist loetud vaimukas kirjatükk aitab emal päeva lõpuni tsiviliseeritult suhtuda ka viiendasse mahavisatud pudrulusikatäide ja algaja eneseväljendaja kümnendasse vihamöirgesse veerandtunni jooksul, siis minu poolest lugege see Facebookis jagatud artikkel rahulikult lõpuni ja minge järgmisele katsumusele (mis kindlasti tulemata ei jää) juba reipamalt vastu.