/nginx/o/2016/11/14/6072545t1hdbdf.jpg)
Kathleen Kanervikko kirjutab Motivaatoris, kuidas ta on viimasel ajal aina enam hakanud märkama, et paljud inimesed elavad oma elu väga sarnaselt loomadega. Ainus vahe ahelates inimese ning ketis oleva koera ja aiaga ümbritsetud lambakarja vahel on see, et inimesed valivad ise oma köidikud. Nad valivad need vabatahtlikult, nad maksavad nende eest ja seeläbi usuvad, et need köidikud teevad nad ühel hetkel õnnelikumaks ja on seda väärt.
Köidikute all pean ma silmas järgnevat:
Võlad: pangalaenud, krediitkaardid, liisingud.
Töö, mida me vihkame: 9–17 kontoris istumine, kuigi me sooviksime selle ajaga teha hoopis midagi muud; töö, mida me teeme vaid raha pärast; töö, mida me teeme, et osta endale asju, mida me tegelikult ei vaja.
Ebatervislikud suhted: sõbrad, kes meid ei vääri; romantilised partnerid, kes meie arengut pärsivad; igasugused suhted, mis toovad meie ellu pigem halba kui head.
Materiaalsed omandid: rohkem riideid/mööblit, mida me ei vaja; asjad, mida me ei kasuta ja mis meile isegi ei meeldi.
Sotsiaalsed kohustused: sotsiaalvõrgustikes osalemine; «sõbrad», kellega me isegi ei taha kohtuda, aga teeme seda siiski; peod, kuhu me isegi ei taha minna, kuid sotsiaalselt mõjutatuna siiski läheme.
«Ma peaksin» ehk ühiskondlik mõjutus, mida me peaksime tegema: Ma olen X-aastane, seega ma peaksin praegu olema abielus. Ma olen X aastat vana, seega mul peaksid olema lapsed. Ma olen X aastat vana, seega mul peaks olema isiklik kodu. Ma olen X-aastane, seega mul peaks olema X rahasumma kontol.
Nagu ka David Icke laupäevasel World Wide Wake-up Touril küsis: «Kuhu me kõik jookseme? Finiš on siiski ju surm.» Ehk miks me oma elu nii ebateadlikult ja läbimõtlematult elame? Robotlikult ja tuimalt? Uskudes seda, mida peavoolumeedia meile ette söödab, ilma ühtegi küsimust esitamata? Miks me ümbritseme end inimestega, kes meile mitte mingit sügavat väärtust ei paku ning lükkame eemale kõik need, kes reaalselt sellest lambakarjast välja on astunud – tahtmata näha tõde, mis meie endi sees nii tugevalt vibreerib? Miks me mõistame hukka kõik need, kes on otsustanud end köidikuist vabastada ja tõesti täiel rinnal spontaanset elu naudivad?
Massid on tegelikult kõik ju nii ühesugused. Nädalapäeviti 9–17 mürgitavad end mitme tassi masinakohviga, õhtuti tuimastavad oma meeli televiisori ees ning nädalavahetusel kallavad jugade viisi alkoholi kõrist alla, et ometi selles kohutavas vanglas ehk «igapäevaelus» midagi positiivset näha. Kas see pole mitte kurb? Ning kas selline peaks siis olema «elu»? Kuhu jäävad küsimused? Kuhu jääb eksistentsiaalne küsimus: «Milleks seda kõike? Miks ma siia ilma sündinud olen? Ja millise jälje ma endast siia jätan? Mis on minu sõnum oma lastele?»
Sest niikaua kuni sa usud, et see massiline eluviis, kus sind kontrollib sinu boss, pank, sinu vanemad, sõbrad, peavoolumeedia, mõttetute asjade kuhjad, mille sa oma elu jooksul kokku oled ostnud, ja sotsiaalmeedia, ei saa sa mitte ühtegi spontaanset otsust või valikut oma elus teha ja mängid igavesti «teiste» mängu, elades pidevalt kellegi kontrolli all. Jah, mõned nn köidikud võivad vahel olla vajalikud, minimaalseks perioodiks, kuid mida enam sul neid on, seda võimsamad trellid sind piiravad. Ja seda sügavam rahulolematus su sees aset leiab.
Vaadates oma omandile ehk köidikutele, olgu need siis materiaalsed, emotsionaalsed või sotsiaalsed, otsa ja küsides endalt: «Miks kuradima pärast mul kõike seda vaja on» – võid üles leida tõe, mis sind viimaks ometi sellest illusioonikuhjast päästab.