Naine kurdab: kuidas suhelda keevalise emaga?

Foto: SCANPIX

«Probleem mul nimelt selles, et olen 30-aastane. Kahjuks ma ei tea, kuidas suhelda teiste inimestega, oma emaga. Kui tema poole pöördun, siis ta süttib igast minu sõnast. Mu ema on väga keevaline ja tormakas. Elukaaslase ema on samuti küllalt järsu ütlemisega. Kuidas saaksin sellise inimesega suhelda?» uurib naine Perekeskus Sina ja Mina foorumis.

Vastab pereterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre

Te pole leidnud sobivat viisi, kuidas suhelda emaga, kes kergesti süttib. Mõistan, kuidas see teid kurnab, kui pidevalt peab valima sõnu ja midagi olulist rääkida ei saagi. Käite nagu miiniväljal, kus iga hetk võib toimuda plahvatus. Loodetavasti elukaaslane mõistab teid ja temaga suhtlemine võimaldab jälle rahu ja tasakaalu leida. Te vajategi eelkõige toetavat liitlast ja lähedast, kellega tunnete end mugavalt, saate vabalt rääkida, mida mõtlete ja tunnete. Hea suhe mehega annab kogemuse, et teil pole midagi «viga», isegi kui saate emalt või kelleltki teiselt reaktsiooni, mis räägib pigem tema raskusest mitmete asjadega toime tulla ja oma kaitsereaktsioone teadvustada. 

Niisiis, kui te just pole midagi otseselt halvati öelnud, mis ema solvaks või kritiseeriks, siis püüdke suhtuda ema reaktsiooni kui tema toimetulekuviisi, kaitsepositsiooni. Teie võimalus ema reaktiivsust vähendada nii, et jääte ise rahulikuks ega asu ise kaitsepositsioonile (nt vastu rünnates, end õigustades, tühistades vms). Sõeluge välja (eirake tema poolt teie isikut puudutav) olulisem jutu sisu, sõnastage see ümber, kuidas temast aru saate, kuidas tema on mõjutatud, kuulake teda aktiivselt. Näiteks: «Sulle ei meeldi, et ma nii ütlesin…», «Sa tahaksid, et…» jne. Eriti hea, kui suudate seda teha seda siira huviga ja vältida omakorda tema tunnete ja arvamuse kahtluse alla panekut või irooniat. Loomulikult vajate päris palju kannatust, sest ühe lausega ei muutu midagi, kuid korduvalt kasutate kuulamist ja ei lase end kaasa tõmmata ema reaktiivsusega, siis muutuda ka suhtlemine veidi kergemaks. 

Kui aga tunnete, et ema ütlemised teevad teile haiget, on solvavad, teid mahategevad, siis on kohane ka oma piiride eest seista (ilma teda halvustamata). Selleks sobib suurepäraselt mina-keel. Rääkige näiteks sellest, kuidas end tunnete konkreetses olukorras (näiteks: «Kui ma kuulen enda kohta solvanguid, siis ma ei taha sinuga rääkida»). Kindlasti tuleb kasuks ka mõni positiivse sisuga mina-sõnum. Näiteks: «Mulle on tähtis, et saaksime hästi läbi ja ma tahan, et saaksime kohtumisest rõõmu tunda». Andke emale tagasisidet iga kord, kui midagi toredat märkate, siis taandub enamasti ka vajadus olla kaitsepositsioonil. Mõelge sellelegi, et ema ei ole mitte pahatahtlik teie suhtes, vaid ta ei oska väljendada oma hoolivust või pole seda ise piisavalt kogenud, temagi vajadusi pole eriti märgatud ja pole olnud piisavalt häid ja tugevdavaid lähedasi suhteid ja tema enda kaitsekiht ongi üsna habras.