Kuna valusate kogemuste juured peituvad kaugel minevikus, võib see protsess võtta omajagu aega. Ja seda protsessi ei saa vägisi kiirendada. Inimene, kes ei suuda andestada, vajab kõigepealt eelkõige sõbra või terapeudi poolt avatud südamega ärakuulamist. Ta peab saama võimaluse asjad oma südamelt ära öelda ja valu väljendada nii, nagu ta tunneb. Ta vajab teadmist, et tema valu võetakse tõsiselt, sest niisugune tõele näkku vaatamine nõuab kellelt tahes suurt eneseületust.
Ja siis saab vähehaaval liikuda mõistmise juurde: miks vanemad käitusid nii, nagu nad käitusid, miks polnud nad võimelised rohkem andma, millest oli põhjustatud nende ekslikkus ja suutmatus. Lõpuks saabub mõistmine, et vanemad andsid siiski endast oma tolle hetke parima ja toimisid vastavalt oma ettekujutusele maailmast.
Mõistmine ei tähenda, et oleme kõigega nõus või õigustame seda, mis on meiega minevikus juhtunud. Meil tuleb lihtsalt oma vanemad, oma minevik võtta vastu sellisena, nagu need on. Nii päästame kütked, mis meid viha ja solvumise küljes kinni on hoidnud, valla ning saame olla painavast minevikust vabad. Alles siis saame näha oma vanemaid sellisena, nagu nad olid, mitte sellisena, nagu meie neid näha tahame.
«Aga miks pean mina andestama? Nemad pole kordagi minu ees kõige toimunu pärast vabandanud,» on Riina solvunud. Jah, muidugi on lihtsam andestada, kui teine pool tehtut kahetseb ja oma süüd tunnistab. «Ometi andestamise suurus ei ole mitte eksijas ja tema kahetsuses, vaid see on andestaja suuruse küsimus, sisemise vabanemise ja tervenemise küsimus. Olla vaba, mitte lasta vihal ennast närida, olla avatud uuele – see on tervete ja tugevate eesõigus,» kirjutab religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar.
Kui tunnistad ja tunned enda valu, püüad mõista oma vanemaid ning aktsepteerid olnut, on sul lihtne andestada, kibestumine ja solvumine lahti lasta ning minevik selja taha jätta. Alles siis saad päriselt täiskasvanuks, saad sisemiselt vabaks ja terveks ning avastad enda tugevuse, mis aitab sul eluga rahus edasi minna ja iseendale uued võimalused anda.
Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Naine oktoobris 2016.