Dagmar Lamp: emme, aga miks sul pole kedagi kallistada?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Täna toimus õpetajate majas isadepäevakonverents «Issi ja emme, miks te enam ei kallista?». Nii mitmedki seal esitatud mõtted jäid minusse kõlama, kuid läbi lumetuisu tagasi toimetuse poole trügides avastasin, et hinges on suur-suur nukrus.

See ei ole järjekordne hala sellel teemal, kuidas üksikvanematel on kohutavalt raske (kuigi jah, võib olla küll ja sageli ongi). See ei ole ka nutt ja itk, et riik, miks sa midagi ei tee, miks sa üksikvanemat ei aita, paluks kohe organiseerida hunnik toetusi ja riiklik kohtinguprogramm! See on hoopis nukrameelne küsimus: kas tõesti pean mina üksikvanemana muretsema, sest ühiskonna seisukoht näikse olevat, et ilma paarisuhteta tervet last ei kasvata?

Minu laps ei ole minult kunagi küsinud, miks tema issi ja emme ei kallista, küll aga on ta küsinud, miks me koos ei ela. Vastavalt tema eale olen ma seda püüdnud selgitada: issi ja emme peavad eelkõige olema õnnelikud, ja vahepeal on nii, et issid ja emmed on õnnelikumad eraldi. Ta on senimaani sellest vist aru saanud.

Ma ei taha ka kuidagi öelda, et isad pole olulised, issand hoidku, muidugi on! Ka minu lapsel on isa, kes mängib tema elus suurt rolli, ja selle üle olen ma väga tänulik. Ma usun sügavalt, et (halvast) paarisuhtest palju olulisem on see, et laps näeks – õnnelik saab olla ka ise olles või väikeses mikroperekonnas, õnnelik saab olla ka kärjes, kus on palju-palju kalleid inimesi, kes aga ilmtingimata pole veresugulased ja ammugi ei ela ühe katuse all. Isa on tähtis, ema on ka tähtis. Paarisuhe on samuti tähtis, aga kui sa oled juba vallasvanem, siis kas tõesti peab end sellepärast halvasti tundma? Tundma, et sa oled kuidagi väärtusetum inimene, ebaõnnestunud, sest sul pole (parasjagu) partnerit?

Minu meelest tasuks lisaks isade- ja emadepäevakonverentsidele sisendada inimestele ka muid väärtusi. Näiteks seda, kui oluline on iseend väärtustada. Mitte ainult paarisuhet, sest inimese väärtus ei peaks sõltuma sellest, kas tal on või pole paarisuhet. Kui me rõhutame ühiskondlikul tasandil, et lapsed saavad olla õnnelikud ainult siis, kui nad kasvavad kodus, kus on (heteroseksuaalne) paarisuhe, on midagi viltu. See sünnitab alaväärsust, läbikukkumistunnet, õnnetuolemist. See toob kaasa juhtumeid, kus inimesed tormavad pea ees esimesse ettejuhtuvasse paarisuhtesse, sest noh, vähemalt keegigi!

Kui ma küsisin paarilt naiselt nõu, kas peaksin seda kolumni kirjutama, arvasid nad üheselt, et tegemist on olulise teemaga. «Ma tunnen sageli, et olen oma lastele nagu mingi poolik lahendus,» pihtis üks naine. «Minu jaoks on harmoonia kodus paarisuhtest tähtsam. No kui ei ole (harmoonilist) paarisuhet? See on teema, mis paneb siin ühiskonnas tugevalt mu enesekindluse mõranema.»

Teine tunnistas, et on pärit perest, kus jäädi kokku laste pärast. «See on üks õudsemaid asju, eriti kui üks vanematest on vaimselt või füüsiliselt vägivaldne,» tõdes ta. «Ma olen suurema osa oma elust soovinud, et mu vanemad oleks lahutanud, kui ma olin väike.»

Kolmas naine on perest, kus ema võttis ühel hetkel kätte ja lõpetas halva paarisuhte. «See oli üks paremaid asju, mis mu teismeeas juhtuda sai.»

Ning neljas naine lisab, et paarisuhte lõppemine ei tähenda, et kumbki vanematest ilmtingimata peab üksikvanemaks jääma või saama. Saab ju ka nii, et säilib austus ja lugupidamine teineteise vastu, et ollakse võrdselt lastele olemas. «Mina olen küll nii suutnud – mina pole üksikvanem! Minu lapsel on isa olemas. Aga kindlasti ei ole ka need vanemad kuidagi halvemad, kes lastega üksi jäävad.»

Võib-olla ühel päeval mu laps küsib mult needki sõnad: «Emme, miks sul pole kedagi kallistada?» Ma loodan, et mul on talle siis olemas hea vastus. Ja et ta pole sellepärast katkisem või õnnetum, vaid et minust on piisanud just sellisena, nagu ma olen, kooskasvades temaga kahekesi harmoonilises, õnnelikus ja hetkel paarisuhtevabas kodus.

Sest nagu ütles psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel, kui temalt selle kolumni asjus nõu küsisin: «Halb paarisuhe on lastele halb, nad õpivad halbu asju – ilma selleta on parem kui halvas suhtes. Kõige olulisem on see, et laps tunneks end turvaliselt, mõnusalt, hoituna, armastatuna. Ja õpiks, kuidas inimesed saavad kenasti läbi saada. Kes nüüd täpselt talle seda hoolitsust pakub ja kena läbisaamise kunsti õpetab, on rohkem vormi küsimus.»