João Lopes Marques: «Kallis, ma veel ei tea…»

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Kõik inimesed vajavad positiivset tagasisidet. Aga on elualasid, kus tunnustus on eriti oluline. Kus sellest oleneb väga palju: kiire vastureaktsioon võib motivatsioonile palsamina mõjuda. Tuua eneseusaldust ja kergendust. Anda meile julgust. Panna piire ületama, kirjutab João Lopes Marques oma märtsikuus ilmuvas raamatus «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Kas kujutate ette, mis tunne on ilma igapäevast tagasisidet saamata töötada artisti, ajakirjaniku või peakokana? Ennekõike viimasena, sest teisele inimesele toidu valmistamine on midagi väga erilist. See on ainulaadne kordumatu kogemus. Hetk täis maagiat…

«Kas te arvate, et eestlane hoolib sellest?» tunnistab mulle Peeter, kes on üks parimaid peakokkasid, keda olen kohanud. «Tuhkagi. Mina annan endast alati parima, aga kliendid uurivad ainult, kuidas nad saaksid mu toite oma kodus järele teha. Minu valmistatud roogi nad isegi ei kommenteeri, mitte sõnagagi. Ja kui ma ise küsin, kuidas neile toit maitseb, on vastuseks «väga normaalne»… Ja isegi seda kuulen ma ainult tänu sellele, et ma ise küsin!»

Ausalt öeldes, kui mina oleksin Peeter, oleksin ma äärmiselt kurb ja pahane. Kirjanikuna on mul Eestis sarnane kogemus ja eestlastele omastest tagasisidemehhanismidest ei ole ma siiani aru saanud. Peeter väidab, et ta on sellega juba harjunud, aga mul on raske seda uskuda. «See on meie inimese põhjamaisus, João. Ma olen töötanud Rootsis ja Taanis ja ma võin öelda, et skandinaavlased reageerivad täiesti teisiti…»

Nõustun, see «väga normaalse» teema tundub ka mulle ainult Eestile iseloomulik nähtus. Idiosünkraasia. Miks eestlased ometi ülivõrdelisi sõnu ei kasuta? Hüüatusi, nagu «Ohsaa!» või «Võimas!» või «Imeline!» Kui aus olla, siis ameerika pensionäri suust kuulduna sellised ovatsioonid mulle ei meeldi, kuigi sobival hetkel ja õigel puhul võivad nad käivitada olulise muutuse.
Aus ülivõrre võib olla mõjuvõimas.

Õnneks on Peeter patrioot. «Ära saa minust valesti aru, João: me oleme suurepärane riik ja meil on suurepärased inimesed. Kui eesti mees ütleb, et midagi on «väga normaalne» või lihtsalt «normaalne», peab see tõesti väga hea olema. Aga millest mina aru ei saa, on hoopis see eestlastele omane edasilükkamine… Vahel tuleb kiitus liiga hilja…»

Peetril on õigus: ka mina olen tasapisi harjuma hakanud, et eestlaste keelekasutuses ülivõrret ja positiivseid üllatussõnu kuigi sageli ei kuule. Kõik sõltub ootustest ja minul neid enam ei ole. Aga seesama Peetri mainitud eestilik edasilükkamine ja viivitamine on ka mind viimasel ajal kukalt kratsima pannud.

Miks sõbrad ei maini mulle, et nad loevad regulaarselt mu blogi, miks nad räägivad mulle sellest alles siis, kui me juhuslikult kuskil Rimi puuviljaleti ääres kohtume? Mis põhjusel nad ei võinud seda teha sünnipäevapeol nädal varem? Või miks nad ei ole mulle mu blogi kohta lühikest meili saatnud?

Tundub, nagu üritatakse selliseid asju vältida nii kaua kui vähegi võimalik, kuni hetkeni, mil enam ei suudeta oma kommentaari enam enda sees kanda. Justkui jõutaks lõpuks otsusele, kas oma arvamus välja öelda või siis vaikida igavesti.

Nüüd ma tean, et eestlased väljendavad oma hinnangut teisiti. Ja see on omamoodi šarmantne. Mu enda elukaaslanegi on tüüpiline kohaliku liigi esindaja: koos reisides küsin Agelt alati, kuidas talle piirkond, kus me parasjagu oleme, meeldib. Tavaliselt tahab ta vastamiseks aega võtta: «Kallis, ma veel ei tea…»

Olgu me maailma kõige romantilisemas kohas, nagu Djemaa el-Fna, või Portugali ilusaimatel randadel, aga… Mina oma ladinlase eufooriaga tahan temalt meie õdusa õhtusöögi ajal ta arvamuse muidugi järjekindlalt siiski välja meelitada, aga…

Ma olen alla andnud. Meie ajud on liiga erinevad. Vastandlikud? Mitte tingimata: ma tahan endale selgeks teha, et see erinevus on imeline, ja see teema lukku panna, ise sellesse tõsimeeli ka uskudes. Tema aga analüüsiks veel pikalt edasi, justnagu loodaks seeläbi kunagi lõpliku tõeni jõuda. Mis viib mind järeldusele, et «väga normaalne» võib olla lühiajaline kompliment, millega ei taheta teemat sulgeda.

Ega kompromiteerida.

Muidugi, ma tean väga hästi, et eestlased eelistavad tegusid sõnadele. Aga sageli unustatakse, et kui häid sõnu ei tule, kiputakse vastupidiseid ootama. Vaikus võib olla lõikav. Haavata.

Me elame suures osas olevikus ja mulle väga meeldiks, kui Peetri-sugused inimesed Eestisse jääksid. Vahel paneb raha asjad paika, aga paraku ei ole ka see just Eesti eelis. Kõige võrratumad inimesed, keda ma Eestis tean, teevad asju püha eesmärgi nimel. Rahuolu otsides. Kirest.
Sest nad usuvad oma rahva tulevikku.

Vaadakem tõele näkku: teise inimese saavutustele komplimendi tegemine on odav, samas aus trump, mis meil kõigil tagataskus olemas on. Aga kes olen mina, et sõna «normaalne» kritiseerida?

Mitte keegi, teil on õigus. Aga äkki võiksite te siiski omadussõna «väga» vahel mõne kangema vastu vahetada? Kasutada näiteks sõnu «super» ja «hüper». Või öelda lausa «mega», kui asi muidugi seda väärt on.

Tundub endiselt võimatu?

Mida siis kardetakse? Teiste küünilisust? Tavalist armukadedust? Või on see lihtsalt jonnakus?
Hm… Miks mitte sõna «väga» lihtsalt rohkem korrata, nagu paljud ütlevad mitu korda järjest «tere»? Mul on tunne, et Peetrile meeldiks aeg-ajalt tagasisideks kas või «väga-väga normaalne» kuulda.

Võib-olla oleks ta road veel maitsvamad. Ja siis veel maitsvamad. Parimad maailmas. Vastuvõtlikule inimesele, kes oskab hinnata head kvaliteeti, kes peab lugu ülivõrdes kogemustest, on erinevus selge: heakskiit ei saa olla neutraalne. See peab väljendama emotsioone.

Ainult need muudavad maailma.