Psühholoog selgitab: kuidas pääseda päritolupere negatiivsetest mõjudest

Foto: PantherMedia / Scanpix

Inimesed, kes kuulevad või loevad kuskilt, et nende paarisuhe on määratud selle poolt, milline läbisaamine oli neil oma vanematega või milline oli nende vanemate paarisuhe, tunnevad end tihti segaduses oleva ja abituna. Kui neil pole päritoluperest kõige rõõmsamad mälestused, võib neil olla tunne, et nad justkui saavad ebaõiglaselt karistada millegi eest, mida neil endal pole olnud võimalust üldse mõjutada. Tegelikult pole aga olukord nii lootusetu.

Kui oleme praegu, suurena, oma vanematega väga seotud – nende arvamused määravad meie eluotsuseid, me kardame astuda väiksemaidki samme, mis vanematele võiks mitte meeldida, meil on nendega suheldes pidevalt lapse tunne – siis pole jaksu ega aega oma paarisuhte jaoks ja vahel ei oska me siis ka ise vanemad olla. Me pole siis justkui oma vanematest lahti lasknud ja pole nemadki väga aidanud meil vaimse iseseisvumise sammu teha – see protsess on alati kahepoolne.

Tihti on keeruline aeg see, kui perre sünnib laps ja head soovivad vanavanemad oma nõuannete ja kingitustega noore pere täitsa segadusse ajavad. Teinekord partner annab sellisest liigsest sekkumisest ja seotusest ka märku. Seda siis, kui teda kipuvad häirima kas ämmade-äiade pidevad arvamusavaldused paari elu kohta, paari eest asjade äraotsustamised (olgu selleks siis parimate kavatsustega ostetud lõunamaareis, koju tekkivad mööbliesemed või see, kuhu kooli laps peaks minema) või kui me näiteks peale oma vanemate iga kõnet oleme pool päeva endast väljas. Selliseid olukordi tasuks esmalt paaril omavahel rahulikult arutada. Võib-olla on üks pool kasvanud peres, kus oli natuke suurem distants ja teise soojem suhe oma vanematega on lihtsalt väga võõras. Ja ehk võiks enne enda peas läbi mõelda, kes ma siis õieti olen – oma vanemate laps elu lõpuni nagunii, aga kuidas on lood vaimse, emotsionaalse ja teinekord ka materiaalse iseseisvusega?

Meie päritolupere mõjutab meie oma paarisuhet ka seeläbi, et kui oleme näinud oma vanemaid omavahel läbi saavat teatud viisil, siis olemegi harjunud seda normaalseks pidama. Püüdleme oma elus ja paarisuhtes kas samasuguste heade omadustega läbisaamise poole või kui oleme näinud palju negatiivset, üritame asju teisiti teha. Tõsi, viimane on tihti keeruline ja sageli pingutatakse siis vastassuunas üle. Kui keegi näiteks mäletab vanematevahelist emotsionaalselt kauget suhet, siis ta kas ei oska ise luua midagi teistsugust (sest pole ju ise soojust näinud ja kogenud) või võib teisele poolele meeldimisega üle pingutada. Kes on näinud kodus palju vägivalda, see kas peab sellist elu normaalseks või võib – teise äärmusena – vältida igasuguseid konflikte.

Kuidas siis on võimalik päritolupere negatiivsetest mõjudest pääseda?

Esiteks võiks leppida, et ideaalset peret pole kusagil – pea igas peres on toredaid jooni ja on teistsuguseid. Seejärel tasuks väga rahulikult järele mõelda ja vast ka mõnede lähedaste inimestega arutada: mida muuta saab. Piiride kehtestamine oma vanematega on alati keeruline ülesanne ja seda peaks proovima teha nii, et tulemuseks ei oleks vastastikused solvumised, suhete katkestamised. Neid vestlusi võiks pidada üksteise häid kavatsusi tunnustavalt ja seega tuleks neid ette planeerida. Enamasti vanemad saavad mõistusega aru, et nende laps on juba täitsa täiskasvanud ja võib-olla juba suure pere isa või ema  – aga nende mälus on tegemist ikka väikese poisi või plikaga, keda peab kaitsma ja aitama.

Kui oleme kunagi varem vanematega suhtlemise sisuliselt katkestanud, siis ehk tasuks mõelda, kuidas oleks, kui haigetsaamine korraks kõrvale panna ja proovida uuesti kontakti võtta? Pole kindel, kas see õnnestub, aga proovida tasub. Kasvõi selleks, et rääkida nendega nende endi lapsepõlvest, elust – et isegi siis, kui meil on mingeid asju vanematele raske andestada ja hoopis võimatu unustada, me siis saaksime ka mõista, mis pani neid toimima just sel viisil.

Kui aga meie paarisuhet kummitavad lapsepõlves läbielatud rasked mälestused ja meil on tunne, et kunagi pole meil olnud vanemaid, kes hooliks-hoiaks või tahaks nüüd meiega suhteid taastada, siis võtab küll rohkem pingutust, aga tõsiselt tahtes saame luua lähedase emotsionaalse kontati oma partneriga ka siis. Jah, selleks vajame kõvasti julgust olla avatud ja usaldada – aga esmalt vajame valmidust oma lapsepõlve mitte kõige meeldivamatele mälestustele otsa vaadata.