Kingispikker: leia isale parim kingitus!

Foto: PantherMedia / Scanpix

Isas on tugevus, mägede tugevus. Ta on minu superkangelane, alates hetkest kui olin veel nii väike, et mahtusin ta ühele käele. Nüüd, aastkümneid hiljem on rollid meile mõlemale märkamatult muutunud – nüüd püüan mina olla tugev, tema jaoks. Igas olukorras, siis kui on hästi ja eriti siis, kui kõik ei ole nii väga hästi… Aga mu isa ei kurda. Pole kunagi kurtnud. Oma valud, nii hingelised kui füüsilised, hoiab ta enda teada. Vahel, väga harva, on üle ta näo varjuna libisemas valugrimmass, aga tõesti, ainult väga väikeseks viivuks. Hetk hiljem ta jälle naeratab, kirjutab osta.ee moeblogi.

Millegipärast meenub mulle, kuidas isa möödunud suvel võttis nõuks rulluisutamise ära õppida. No, mis see siis ära ei ole! Hankisin korraliku varustuse, sealhulgas ennatlikult ka kaitsmed. Uksest väljudes kuulsime veel ema järele hüüdmas: «Vaadake, et prillid terveks jäävad!» (ääremärkusena olgu öeldud, et kaks nädalat enne seda oli isa just uued prillid saanud, sest vanad olid «iseenesest» katki läinud)  …

Õnnetuseks hakkab vanemate maja juurest mööda kulgev kergliiklusrada kohe väikese (mis tegelikult polegi nii väike) langusega. Enne, kui jõudsin isale näidata kõige olulisemat – pidurdamist, nägin, kuidas isa tasakaalu otsides ja kätega õhus ringjaid liigutusi tehes juba mäest kiirust kogudes alla tuhises. Hoidsin hinge kinni. Järgmisel hetkel nägin juba, kuidas isa tänavavalgustist abiotsivalt kinni oli haaranud ning seal suure kiiruse inertsist veel mitu korralikku tiiru ümber posti tegi… Jõudsin  isani hetkel, kui ta katkiseid prille ninalt võttis ja klaasikilde põselt kätte üritas saada.

Kuna suurt verejooksu ei olnud ning isa ikka enam-vähem terve paistis ja keeldus koju minemast, jätkasime oma rulluisutundi. Nüüd juba märksa rahulikumalt. Ja tegelikult tuli isal rulluisutamine sirge maa peal esimese korra kohta täitsa hästi välja! Noh, vähemalt sama tubli kui jalgpallis Pelé. Selle peale naersime mõlemad ning pärast 15-kilomeetrist otsa isa jalad lõid tuld. Aga ta ei kurtnud. Nii igaks juhuks, kui jõudsime suure Valgemäe laskumiseni, siis isa võttis rulluisud jalast ära.  Koju jõudes naeris ka ema ning oli õnnelik, et mees siiski suhteliselt väikeste «sõjahaavadega» esimesest rulluisutrennist naases.

Mida sellisele (loe: maailma parimale) isale kinkida? Minu isal on kõik justkui olemas ja kõige tähtsam, ma tean, on talle meie koosveedetud aeg. Kuid ometi tahaks teda rõõmustada ka kingitusega.

1. Ewald mummuline triiksärk on julgemale isale, kes täppe ja mumme ei pelga selga panna. Rohkem Ewald triiksärke leiad SIIT.
2. WhyNotDesign käsitööna valminud ainulaadsed betoonist kikilipsud on avatud meelega isale mõnus kingitus. Suuremat lipsude-paelte värvivalikut näed SIIT.
3. Uncle Pauli Spoleto jalatsid on valminud kvaliteetsest nahast ning on universaalsed sobides suurepäraselt pea igaks hooajaks ja sündmuseks. Suuremat valikut Uncle Paul jalatseid näed SIIT.
4. Koorwood prillitoos on hea kingitus isadele, kes oma prillidele kogemata peale võivad istuda, kuna prillidel õiget “panipaika” pole. Rohkem Koorwood tooteid näed SIIT.
5. Woolish villane kardigan hoiab isa soojas ning näeb samaaegselt cool välja. Woolishi meestekudumite valik on SIIN.
6. Lentsius Design Puraviku mansetinööbid on legendaarsed ning muudavad isa mansetid pilkude magnetiks.

Isa, millal uuesti rullitama lähme?