Igatahes kõige selle juures tuli mulle meelde minu enda vanaisa, kes oli justkui Andresest ja Pearust kokku pandud, sest kui ta tööd rühmas, siis «täie rauaga» nagu Mäe peremees, kus ei antud armu ei endale ega teistele; kui vanaisa pulli tegi, siis ka ikka korralikult, nii nagu Oru Pearu. Vanaisaga oli huvitav rääkida, eriti poisikesel, kes elust ei tea veel tuhkagi, pealegi olid Kutil (kõik, kel nimeks August, seda kutsuti Kutiks) head parajalt vimkasid täis ütelused. Pean tunnistama, et mida vanemaks saan, seda rohkem saan aru, et tal oli ka oma tõde ja õigus. Ja tal oligi tihti õigus. Otsustage ise, kirjutan siia parimad ütelused välja ja juurde ka kommentaarid.
«Vanaduses võetakse sul võim nii ära! Sul pole enam mingit võimu ei kellegi ega millegi üle, sind nöögitakse igast otsast, nii et lõpuks ei tahagi enam elada!»
Kaduva võimu ja nöökimise all pidas ta silmas ikka vananemist, jõu raugemist, haigusi, st enam ei suuda midagi teha – elus oled, aga teha suurt midagi ei suuda, ainult oled kuidagiviisi, sisuliselt ootad jõuetult surma.
«Ju mõned moo lapsed oo ikka venna tehtud!»
Mammi kuuldes, kes kasvatas suureks üheksa last, oli see räige ebaviisakus, aga ega me täit tõde tea. Ajad olid karmid, segased 40ndad ja 50ndad, kes varjas ennast sakslaste eest, kes kommunistide eest, eks vanaisa vihjas sellele, et üks tema vendadest oli pikalt nende tares maapaos ja tol ajal 20-aastane mammi hoidis tal silma peal ja juhtuda võis nii mõndagi, vähemalt vanaisa arvates.