Roosasse kuube mässitud raamat tekitas ka minus esialgu kahtlusi. Pidasin seda mingiks järjekordseks igavaks loenguks teemal emakas ja munarakk, raamatut sirvides kartsin, et tegemist on hoopis juutuuberi veidra katsega iseend upitada. Kuid kui lõpuks lugema asusin, avastasin end kiirelt Clara maailma sukeldumas.
Claral on haruldane võime visata enda üle häbenemata nalja ja rääkida piinlikkust tekitavaist asjust viisil, et lehekülgi edasi keerates tahad sa aeg-ajalt püsti hüpata, rusikad taevasse visata ja hõisata: «Jah, kurat võtaks, ma olen naine ja selle üle uhke!»
Clara Henry oli üsna noor, kui ta tegi Youtube'i menstruatsiooniteemalise video. See sai tohutult populaarseks ning Clara mõistis, lugedes fännide kirju: tegemist on teemaga, mis on paljudel hingel, kuid millest keegi rääkida ei julge. Ühtlasi sai ta kohe külge hüüdnime Mensi-Clara, praeguseks kannab ta seda uhkusega. Keegi ju peab maailma muutma, menstruatsioon menstruatsiooni haaval! Ja Clara on selleks parim inimene.
Ma olen viimasel ajal sageli mõelnud kahetsusega sellele, et sain feminismist ja selle olulisusest aru alles hiljuti. Kui ma olin noor (see tähendab – Clara-vanune), põlgasin ma seda terminit, tuues põhjenduseks selle, mida ikka inimesed toovad: «Halb mekk sel sõnal, mina küll mingi kriiskav femmar pole, pealegi on raseerimata kaenlaalused nii rõvedad!» Alles viimastel aastatel olen ma aru saanud, et tegelikult ongi asi just nii lihtne, nagu on sõnastanud Caitlyn Moran – pane käsi püksi. Kas sa tahad ise otsustada, mis sellega juhtub, mis sul seal on? Siis, palju õnne, oled sa feminist.