Lapse soo valimine tekitab vaidlusi

Foto: SCANPIX

Hiljaaegu lahvatas Suurbritannias skandaal, kui selgus, et üks viljakusraviga tegelev arst saadab oma patsiente Küprosele, kus need saavad ilma Ühendkuningriigi seadustega pahuksisse minemata valida lapse sugu, võib lugeda Daily Mail uudisest.

Ehkki meditsiini areng seda võimaldab, on lapse soo valimine enamikus riikides keelatud, nõudlus selle järele aga suur. Selleks, et ise valida lapse sugu, on tulevased lapsevanemad valmis tavapärasest palju enam maksma protseduuride eest ning vajadusel ka välismaale minema. Üks riikidest, kus protseduur võimalik, on Ameerika Ühendriigid.

Oht luua disainibeebisid

Suurbritannias on soo valimine kunstlikul viljastamisel keelatud aastast 2008. Beebide soo valimine on toonud kaasa mitmeid diskussioone. Kriitikud leiavad, et see on «jumala mängimine» ja selline teguviis toob kaasa disainbeebide loomise, mille puhul vanemad kaardistavad veel sündimata lapse iga viimsegi detaili, pidamata paljuks appi võtta doonorspermat ja -munarakke.

Keelamise põhjused on nii eetilised kui meditsiinilised. Mõnedes riikides nagu Hiina ja India on poiste sünd eelistatud, mistõttu pole kahjuks harvad abordid, kui selgub, et oodatakse hoopis tüdrukut.

Kui lapse soo valimine oleks seaduslikult võimalik, annaks see vale signaali ka nendele ühiskondadele, kus teema niigi terav. Soo valimine toob kaasa mitmete embrüote hävitamise, kui nad soost tingituna ei sobi, lisaks võib tekitada probleeme naistele, kes muidu ei teeks viljakusravi läbi.

Kui tavaliselt maksavad need protseduurid Suurbritannias kõnealuses kliinikus enda munarakke kasutades 3215 naela (3839 eurot) ja doonormunarakke kasutades 2355 naela (2812 eurot), siis soo valimine kergitas hinna üle neljakordseks, ulatudes 14 000 naelani (16 716 eurot). Viljakusraviarst Charles Kingsland, kes loo taga seisab, ei pea oma tegevust illegaalseks, kuna tema sõnul Suurbritannias soo valikut ei toimugi.

Raseduse katkestamine vale soo tõttu

Portaal Digital Journal vahendab lugu austraallastest, kes kaotasid oma vastsündinud tütre ja sellest alates soovivad perre pisitüdrukut lisaks juba kolmele, loomulikul teel saadud poisile.

Mainitud loo muudab drastiliseks, et paar otsustas katkestada raseduse kaksikuid poisse oodates. Ka Austraalias on soo valimine keelatud, kui just pole tegemist vaid soost sõltuvate pärilike haigustega.

Soo valimise soovi taga seisabki tihti vastavast soost lapse kaotus või siis pere sooline tasakaalustamine. Paarid, kes Suurbritannias soovivad lapse sugu valida, pöörduvad vastava kliiniku poole, kus neile pakutakse kunstliku viljastamisega seotud konsultatsioone. Otsustav süst munarakkude tootmiseks tehakse 36 tundi enne lendu Küprosele, kus viibitakse vastavalt vajadusele seitse kuni kümme päeva.

Varem mainitud kolmekümnendates aastates austraallannast ema ütles Herald Sun'ile , et armastab oma poegi väga, kuid teeks mida iganes, et saada tütar. Tema mees leidis, et nad on ära teeninud veidi õnne ja soovivad vaid võimalust saada tütar. Naine tunnistas samas, et tütre saamine on muutunud tema jaoks kinnisideeks ja see on avaldanud mõju ka tema vaimsele tervisele.

«Mul on kahju, et nad kaotasid oma tütre, kuid ühiskonna huvides tervikuna peaksid nad otsima tuge oma leinale ja leidma teisi viise enda perre tütre saamiseks,» ütles Gene Ethics'i juhataja Bob Phelps, kelle hinnangul võib üks selline erand vallandada suure voolu. Tema üheks soovituseks oli lapsendamine, andmaks kodu lapsele, kes seda vajab.

Eestis määratleb kunstliku viljastamise seadus

Eestis on kunstlik viljastamine lubatud vastavalt Eesti kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadusele vaid vastavate meditsiiniliste näidustuste olemasolul. Erakliiniku Elite andmeil saavad retsipiendid näha vaid doonorite teatud füüsilisi ja kliinilisi näitajaid (kaal, pikkus, silmade ja juuste värv, veregrupp, reesusfaktor), haridust ja rahvuslikku kuuluvust.

Kui näiteks Ameerika Ühendriikides saab dr Andrei Sõritsa sõnul valida doonorit koguni kõrva- ja ninaprofiili järgi, kohtuda temaga ning küsida nii eriala, huvi kui hobide kohta, siis Eestis tuleb piirduda vaid mõnede füüsiliste näitajatega.

«Selliseid kriteeriumeid, millele [doonor] peab ilmtingimata vastama, seadus ette ei kirjuta. Patsiendid soovivad eelkõige, et fertiilsus oleks tõestatud,» ütles ta 2009. aasta mais ajakirjale Marie Claire.

Vanuse piiri puhul, mis on seaduse järgi 50, tuleb dr Sõritsa sõnul arvesse võtta kolme faktorit: riigi huvi, pere huvi ja lapse huvi. «Kui pere huvi on ükskõik, kuidas laps saada, siis riigi ja ka lapse huvi on, et see pere ta ka üles kasvataks. Seadus võeti vastu siis, kui eesti naiste keskmine eluiga oli 68 aastat. Praegu on keskmine eluiga küll pikenenud, kuid küsimus on ka eetilisuses.»

Vastavalt «Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonile: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel» ei ole Eestis lubatud kasutada meditsiinilise viljastamise meetodeid tulevase lapse soo valimiseks, välja arvatud juhul, kui sellega saab vältida sooga seotud rasket pärilikku haigust.