Psühholoog soovitab: pere toimimiseks on ülioluline rollidest rääkida

Foto: PantherMedia / Scanpix

Selleks, et pere saaks normaalselt funktsioneerida, peavad mingid kindlad asjad tehtud saama ja selleks peab peres olema ka teatud rollijaotus. Tundub elementaarne? Nii see ongi, samas tuleb päris tihti ette seda, et kui peres on miskit viltu, siis on probleeme ka rollijaotuses. 

Sellepärast tasukski ehk pereliikmete rollide üle aegajalt mõtiskleda ja neid ka üle vaadata. Tihti on väga lihtne öelda seda, kes vastutab pere majandusliku toimetuleku eest, on nö leivateenija rollis või viib lapsi lasteaeda, aga palju vähem mõeldakse pereliikmete emotsionaalsetele vajadustele ja sellele, kuidas on tagatud nende rahuldamine.

Hästi toimetulevas peres peaks aga olema täidetud väga erinevad vajadused:

1. Rahalised ressursid. Toit, peavari, rõivad jne kõigile pereliikmetele. Kõigile arusaadav vajadus ja kõige sagedamini on ka just selle vajadusega seotud rollijaotus selgelt paigas.
2. Emotsionaalne tugi. Soojuse, mõistmise, emotsionaalse turvalisuse ja kindlustunde pakkumine. Kuidas üksteist lohutatakse ja toetatakse rasketel hetkedel, olgu siis peale vastikut päeva koolis-tööl või õnnetuse korral. Vahel on vaja suurtele meelde tuletada, et see on oluline samuti kõigi pereliikmete jaoks, mitte ainult lastele – kõigile pereliikmetele peaks kodu olema selle vajaduse rahuldamise esmaseks kohaks.
3. Üldise arengu toetamine, elus toimetulekuks vajalike oskuste arendamine. Siia kuuluvad nii laste füüsilised, emotsionaalsed, akadeemilised kui sotsiaalsed oskused kui ka see, kuidas täiskasvanud üksteist innustavad.
4. Peresüsteemi toimivana hoidmine. Otsuste langetamine, rahaasjade üldine korraldamine, sugulaste-sõprade-naabritega suhete toimivana hoidmine; käitumisnormide hoidmine ja kehtestamine ning selle määratlemine, kuidas asjad meie peres käivad.
5. Füüsiline lähedus ja seksuaalsus. Rahuldustpakkuv seks on paarisuhte oluline osa, seega on tähtis mõlema poole füüsilise lähedusega seotud vajaduste arvestamine.

Et peresüsteem edukalt toimiks, peaks rollijaotus ja pere vajaduste rahuldamine aga vastama teatud tingimustele.

Esiteks võiks rollid olla selgelt kokkulepitud ja kõigile pereliikmetele teada, kõik peaks neid tunnistama. Mida kehvemini määratletud rollid, seda vähem turvaliselt tunnevad end lapsed, seda suurem segadus on suurtel – kuigi tajutakse, et mingeid asju lihtsalt peab tegema, tuleb iga kord uuesti välja mõelda, kelle ülesanne see siis ikkagi on. Kui rollid on halvasti paigas, siis keegi ei tea, mida ta peab tegema ja rohkelt esineb varjatud ootusi ja vähem või rohkem ebamääraseid etteheiteid. Nii võib aga ka juhtuda, et mõni roll jääb sootuks täitmata. Rollid võivad olla jaotatud ka päevade kaupa: täna viib lapsi kooli üks ja prügi välja teine ja koera jalutab kolmas.

Teiseks – ja see on tegelikult eelmisena mainitu eeldus – rollidest ja vastutusest peres peab saama avatult rääkida. Kui mingi rolli täitmist oodatakse ühelt pereliikmelt, aga see ei tule tal välja ja sellest ei julgeta ka rääkida, siis on kõigil ekstra vaja pingutada ja vaikselt selle rolli täitmist justkui üle võtta. Lisandub vajadus probleemi varjata ja kokku on see perele suur lisastressi allikas, keegi pole rahul. Liiga ettevaatlikud ollakse paljudes peredes just traditsiooniliste soorollidega seotud vestlusi pidama – emadel kipub olema näiteks keeruline öelda isadele, et sa saad tihti lastega palju paremini hakkama ja isad ei julge seda samuti mainida; tehnika või rahateenimisega seoses on sama tugevad vastupidised stereotüübid. Soostereotüüpide asemel võiks püüda mõelda rohkem sellele, kellele mingi roll ja tegevus rohkem sobib, kes on milles tugev – aga samas võiks lubada teistele ajuti ka katsetamisvõimalusi.

Kolmas oluline asi ongi, et peres peab rollide osas olema paindlikkust. Paindlikkus ja kohanemisvõime on terve, hästi toimetuleva pere üks olulisi tunnuseid nagunii. Kui lapsed kasvavad, siis lisandub neile ülesandeid ja vastutust (nt kodutöödes), neilt eeldatakse suuremat iseseisvust. Rollid muutuvad, sõltuvad pereliikmete vanusest ja pereelu astmest – näiteks väikelastega peres ja teismelistega peres on ülesanded nii vanematel kui lastel erinevad. Kui keegi pereliikmetest haigestub, sureb või ka lihtsalt vahetab töökohta, peaks olema võimalik rolle ümber mängida.

Paindlikkuse testimiseks võiks kumbki vanem mõelda ja vanemad ka omavahel arutada, et kuidas oleks, kui ta peaks rohkem teise rolli täitma  – näiteks kui seni on majanduslik pool olnud rohkem ühe vanema vastutada, kas siis teine oleks võimeline seda üle võtma. Või kui peres ema on tegelenud rohkem lastega, siis miks mitte usaldada vahelduseks lapsi rohkem isa hoolde – mõnes peres võibolla tuleb algust teha ühe tunniga, teises peres võiks katsetada nädalavahetuse või koolivaheajaga.

Neljandaks peab rollide jaotus ja vastutus pere vajaduste eest olema kõigi suhtes õiglane.  Kui keegi vastu tahtmist peab täitma rohkem rolle kui jaksab, siis võib osa pere vajadusi jääda kas rahuldamata või süveneb ebaõiglaselt koheldus stress ja passiivne vastupanu liigsele koormale.

Viiendaks on oluline, et kõik pereliikmed võtaks vastutust ja rolle tõsiselt, annaksid oma parima. Kui lastele on pandud teatud kohustused kodus ja nendega ei saada toime, siis on vajalik esmalt arutada, kuidas vanemad saaksid lapsi toetada ning kui tõesti vaja, siis ka midagi muuta. Kui vanemad ei saa mingil põhjusel näiteks lastele piiride kehtestamisega hakkama või ei suuda pakkuda neile vajalikku emotsionaalset tuge, siis on vanematel kohustus olukorda teadvustada ja abi otsida.

Kui on selgunud, et mõni pereliige pole sugugi toimiva ülesannete ja vastutuse jaotusega rahul, seda on proovitud ka muuta aga ebaõnnestunult või kui kellelegi tundub, et mingid pere või tema vajadused peresüsteemis on täitmata, siis tasuks kindlasti otsida tuge ja abi. Pereteraapia ongi üks võimalusi, kus esmalt püütakse aru saada, miks on just ühe- või teistsugune rollijaotus selle pere jaoks siiani nii oluline olnud, kuidas keegi end tunneb ja mida saaks muuta nii, et pereliikmed vajalike muutustega võimalikult kergelt toime tuleks.