Ilona Leib: sõpruse mõõt

Ilona Leib. Foto: Erakogu

Mul on mitu sõpra. Nende hulgas on mõned südamesõbrad, mitu vana sõpra, tööalased sõbrad. Kuid on ka kunagisi sõpru, kellega teed on lahku viinud, ja muidugi need, kellega ei ole sõprusest midagi välja tulnud. Lisaks on veel muidu head tuttavad.

Olen alati arvanud, et päris sõpru ei pea ega saagi palju olla. Üks põhjus on kindlasti see, et sõprussuhe küsib läheduseks aega ja teineteisesse süvenemist ning seejärel valmidust olla avatud. Sõpruse üheks mõõduks on tunne, et kui palju aega või aastaid ka vahele ei oleks jäänud, saab justkui jätkata sama koha pealt, minna sügavaks võõrastamata, häbenemata või vabandamata.

Ma olen selle sõpruse definitsiooniga nõus vaid osaliselt. Paljud suhted, milles justkui seisma jäänud aeg kohtudes vabalt voolama pääseb, on tegelikult moratooriumi all. Mõtlemata midagi paha, ollakse teineteist oma elust välja kirjutanud, ning seda on nii endale kui ka teisele ebameeldiv tunnistada. Selleks ei peagi olema muud põhjust kui erinevaks kujunenud elulaad või geograafiline kaugus. Teinekord tähendab geograafia ühe elu- ja töökohta Londonis ja teise oma Tallinnas, vahel aga uut töökohta 500 meetrit eemal.

Millegipärast ülistatakse ja peetakse sügavaimaks just varases eas loodud sõprust. Mul on see lapsepõlvest alanud sügava sõpruse kogemus olemas ja näen selles jutus jumet. Millal siis ikka on inimestel nii palju aega teist sügavalt, kiht kihi haaval tundma õppida kui mitte nooruses, mil me pole endale veel kaitsekihti peale vedanud. Pealegi on suur õnn, kui sul on teismeeas päris tõeline sõber, kellega saad kartmatult ennast ja teineteist tundma õppida.

Õnneliku erandina oleme mitme südamesõbraga kokku saanud alles täiskasvanuna ning siiski leidnud aega ja huvi teineteisesse süveneda. Riskin kõlada ülemäära pragmaatiliselt, kuid tegelikult peame ka eri sõbrasuhteid oma erinevate sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Ühe sõbraga on suurem elutugi, teisega rahuldame vajadust ühiskonnaeluga suhestuda, kolmandaga hoopis sõbrannatame. Neid ei saa pingeritta panna. Lihtsalt iga sõprus on erinev. Ka sõprusega on nõnda, et ühest hetkest kas kaugenetakse, sest avatuse piirid tulevad ette, või hoopis süvenetakse ja lubatakse teineteist aina sügavamatesse kihtidesse.

Sõprade vahel võib elusündmuste ajel tulla ette ka tõsiseid tuleproove. Need peavad andma vastused, kas jagub mõistmist ja usaldust ning kas seda suhet on emotsionaalselt vaja. Sõpra puudutava muudatusega harjumine võtab aega rohkem, kui tal endal kulub aega oma uue minaga harjumiseks.

Üks lähedase suhte seletusi on luba öelda teisele enda või selle suhte kohta kõike, kartmata reaktsiooni. Lähedus nõuab julgust ennast haavatavaks muuta ja suuremeelsust mitte haavata, vaid austada aususega.

 Mida lähedasem on sõber, seda paremini me teame, mis talle haiget teeb ja milliseid saladusi soovime tema eest varjul hoida, et head läbisaamist mitte kahjustada. Tõelised sõbrad ei karda ausust, kuid nad ka ei otsi seda haiget tegemise hinnaga.

Sõprus on kahesuunaline tee. See tähendab valmidust nii öelda kui ka kuulata. Kui sõprus jääb ühesuunaliseks, on tulemuseks ainult sõbralikkus. Seda on pagana vähe, kui oled juba kord sõprust tunda saanud. Inimene on nii põnev, habras ja uskumatu, kui teda tähelepanelikult ja sügavalt tundma õppida. Võlgnen oma sõpradele suure tänu iseenda tundmaõppimise eest!