Abieluleht 1931. aastal: armastusega mängimine on antisotsiaalne toiming ja seega kuritegu

Foto pärit 20. sajandi algusest Foto: Mary Evans / Scanpix

Väga sagedasti armastatakse tõendada, nagu suudaks iga mees ja naine armastada ja armuda – kirjutab kuulus inglise psühholoog M. Gallichan. Kuid nagu igat väidet, nii ei saa võtta vastu kas seda ilma mingi kindla ja veenva tõenduseta. Nii kirjutab Abieluleht oma 15. märtsi numbris 1931. aastal.

Maailmas ei ole reegleid, millel poleks erandeid. Keegi tuntud inglise kirjanik kurtis kord oma sõpradele, et ta ei olevat veel kunagi oma elus armastanud ja igatsevat oma hinge põhjast selle järgi, et omandada neid kogemusi, mida pakub inimesele tõsine armastus. «Muidu ei või ma,» jatkas see kirjanik, «iialgi kirjeldada tõetruult kõiki sündmusi. Vaid pean enne kord tingimata armastama ja armuma oma elus.»

Väga palju mehed ja naised, kel pole võimet elada läbi suurt armastuse kannatust, kalduvad oma loomu poolest flirdile. Kuid sellega pole kaugeltki veel öeldud, nagu oleksid nad seega jõudnud sihile, nagu oleks seega rahuldatud nende hinge sügavaimad igatsused. Möödaminevad armastuse afäärid ja juhuslikud seiklused ei ole igatahes seda, mida mõistab inimene tõsise armastuse all.

Seltskonnas, kus flirt on saanud üldiseks lõbuks, on tõsine armastus mõlema sugupoole vahel ainult erandiks. Sest tüübilik meesaustaja ei ole iialgi sündinud tõsiseks armastajaks, ja naine, kes on hästi kogenud koketeerimises, on täitsa kõlbmatu täitma truu armastuse nõudeid.

Flirdil noorte inimeste keskel on otstarbeks ettevalmistumine armueluks küpsemas elueas. Kuid sel asjalool on ka oma kardetav külg. Sest flirt võib saada harjumuseks, just niisama, nagu alkoholi või mõne muu uimastusaine tarvitamine. Kui flirdiga on mindud liiale, muutub flirt ainult väga harva mehe või naise truuduseks.

Mehed ja naised, kel on sügavad ja ehtsad tunded, omavad selle tõttu ikka väga väikesed kogemused koketeerimises. Nad armastavad õieti ja kõigest südamest ega rahulda neid kunagi nende tunnete petlikud surrogaadid.

Vallalise rahva seas, ja nimelt kõigi maailma rahvaste juures, on alati lõpmata palju neid, kes on omas elus ilmaaegselt haaranud tõsise armastuse varju järgi ja jäänud eemale tõsisest elust oma külgesündinud kõlbmatuse tõttu armastusele.

Inimesed, kes suudavad armastada tõsiselt, jäävad juba instinktiivselt eemale neist, kes ei oska tõsiselt võtta armastust. Sellega on ka seletatav, miks näeme nii suurt hulka «lõbusaid poissmehi» ja koketeerivaid naisi, kellele ei saa kunagi nende elus osaks see õnn, et neid armastaks keegi tõsiselt.

Flirt ei ole abinõu, millega saaks suurendada abielude sõlmimise arvu. Vaid hoopis sellevastu on tehtud kindlaks, et mängimine armastusega on antisotsiaalne toiming ja seega kuritegu. Sest «sissejuurdunud» flirdi tüüp tõmbab vahel küll ligi, kuid oluliselt on flirt koketeeriv.

Armastus ei ole mõeldav ilma enesesalgamiseta, ja abieluline seisukord nõuab moraalset distsipliini, – siis saavad armastus ja abielu õnne allikaks.

Inimene aga, kes ei suuda tõsiselt armastada, pole täiesti normaalne.