Mees kirjutab: Kaljulaid, ole naiseks ja löö kord majja!

Kersti Kaljulaid. Foto: Presidendi kantselei

Vaatan Kersti Kaljulaidu ja mõtlen: ma ei tea, kas ta on ideaalne president, aga ausalt öeldes: ega häbi küll ei ole! Vaimselt ja füüsiliselt heas vormis tark ja kena naine. Tundub isegi natuke hirmutav mõte, et kui oleks läinud teisiti... Aga nüüd surun emotsioonid maha ja kutsun ülesse tegudele: president lubas alati olla seal, kus on raske – oli ju nii? Meie värske presidendi üle mõtiskleb lugeja Franz K.

See eelmise presidendi «Ärma jura» pehmelt öeldes ikka haiseb korralikult ja kõige hullem selle juures on, et ega keegi ei suuda lühidalt, konkreetselt ja üheselt lihtsale inimesele ära seletada asja sisu – toimub selline sihitu kaagutamine, mis toob null-tulemuse tervikpildi mõttes. Osapooled kipuvad tõmblema, närvitsema, lahmima ja meedia muidugi ei jäta võimalust kasutamata.

Ütleme siis eesti keeles: mulje jääb tohutust susserdamisest, vassimisest, hämamisest ja jura ajamisest ning see tekitab pahameelt, pettumust ja ka viha. Ja kui keegi seda lihtsa inimese jaoks korrektselt lahti ei seleta, siis jääbki mulje vargusest päise päeva ajal – ärmatamisest. Aga kas Toomas Hendrik Ilves vääriks hukkamõistu või hoopistükkis kiitmist, pole selge, sest kogu juhtum on ebaselge, seega raske juhtum.

Uus president lubas ju seal olla, kus on raske. Ega ma ei tahagi, et Kersti Kaljulaid ise töötaks kogu selle «Ärma afääri» läbi ja esitaks rahvale lühikese ettekande, aga ta võiks kutsuda ülesse terve ja sõltumatu mõistuse esindajatel asjast luua selge, ühemõtteline ja adekvaatne pilt – nii, nagu asjad olid ja on. Siis saaksime selle jura lugeda lõpetatuks ja eluga edasi minna.

Kas see – kutsuda kodanikke ülesse asjalikkusele - pole mitte presidendi esmane ülesanne? Ja teiseks on üldse kogu sellel presidendiinstitutsioonil selline paha mekk man ja puha... meeste korraldatud. Nüüd ongi ehk õige aeg, kus naine korra majja lööb, pealegi on naiste valulävi ikka kordades kõrgem kui meestel. Siis, kui mehed on juba lapiti ja põevad, naised tegutsevad edasi. Näen seda ju rahvajooksudel: Marid ja Krõõdad, kellel juba jooksu keskel meeste jaoks katkestamist nõudev veremaitse suus ja mahakiskuvad krambid jalgades, ei anna mitte alla. Nad on ju NAISED.