Kaotusvalust toibumine sõltub ka lapsepõlvekogemustest

Foto: SCANPIX

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaater Erika Saluveer kirjutab meditsiiniuudiste portaalis mu.ee, et armastatud inimese kaotus on üks valusamaid kogemusi elus, millest toibumine võib võtta aastaid ning mis on seotud ka meie lapsepõlvekogemustega.

Saluveere sõnul võivad depressiooni vallandada nii lähedase inimese surm või eemalolek kui ka teist laadi kaotused - tegemist võib olla füüsilise või psüühilise tervise, ameti, kaasinimeste lugupidamise, maine, oma näo ja eneseusalduse, väärtuse või usu kaotamisega.

Erinevas eas ja olukordades inimesed reageerivad kaotusele erinevalt, kuid üldiselt arvatakse, et inimene võib kaotusvalust üle saada aasta või paari jooksul. «Kuid see varieerub indiviiditi ja võib olla märksa pikem, kui seda psühhiaatria/psühholoogia õpikud määratlevad,» märkis Saluveer.

Leinaperioodil on tema sõnul tüüpiliseks unetus, ärevus, pinge, peavalud ja väsimus. Teisel või kolmandal aastal pärast kaotust on inimesed võimelised oma elu uuesti ümber korraldama.

Kuid isegi siis, kui inimene on leinaprotsessi läbi teinud, võivad kaotusega seotud tunded Saluveere sõnul ärgata mingitel kindlatel tähtpäevadel.

Miks ei lange kõik leina tõttu depressiooni?

Sigmund Freudi huvitas küsimus, miks mõni inimene reageerib kaotusele depressiooni haigestumisega, kuid mõni teeb läbi normaalse leinaprotsessi, ehki ka see võib olla ränk kogemus ja muuta igapäevaelu raskeks.

Freud ütles, et melanhoolia on sügavalt valulik masendus, huvi kadumine välise maailma suhtes, armastusvõime kadumine, kogu aktiivsuse pidurdumine, enesehinnangu alanemine, enesesüüdistus ja -põlgus, mis kulmineerub luululise (haigusliku mõttega) oodatavast karistusest.

Freud rõhutas, et samad jooned esinevad ka leina korral, kuid ühe erandiga, milleks on enesest hoolimine (self-regard): leina korral ei kaota inimene enesehinnangut.

Freud rõhutas nn leinatöö olulisust. Normaalse leinatöö visandas Freud järgnevalt: selle lõppedes saavutab inimene oma tavapärase funktsioneerimisvõime ja on suuteline uuteks inim- ja armastussuheteks.

«Leina korral on maailm see, mis on muutunud vaeseks ja tühjaks, melanhoolia korral on see ego ise,» kirjutas Freud.

Nii langeb melanhoolia korral inimese enesehinnang ning ta tunneb ennast väärtusetu, viletsa ja moraalselt kõlbmatuna. See kogemus võib haarata ka tema minevikukogemuse ja talle tundub, et ta on kogu aeg selline olnud. Depressiivne inimene on halvatud, ei tunne millegi vastu huvi ega suuda armastada.

Kuna depressiivsel inimesel on puudujääke juba varasest lapseeast, võib tema tundeelu kujuneda vastuoluliseks. Konflikti aluseks on suured vajadused ja teisest küljest pettumustega kaasnev viha. Sisekonflikt viib omakorda probleemideni inimsuhetes.

Depressiivne inimene solvub, haavub ja hülgab enda jaoks olulised teised või siis hüljatakse teda ennast. Nii on ta aldis kaotustele. Elu hakul kogetud vastuolu vajamise ja sellega kaasnevate pettumuste vahel jääb alateadvusesse mõju avaldama.

Sellest saab isiksuse tähtis osa, mis mõjutab kogu hilisemat arengut. Depressiivne inimene võib vägagi igatseda varajasi suhtes olemise vorme. Pettudes võib ta tunda hirmsat vaenulikkust, mis omakorda äratab sügavaid süütundeid.

Võime leinata on Saluveere sõnul seotud inimese arengulooga. «Kasvades õpib laps loobuma - esialgu tuleb loobuda emaga jagatud lähedusest, järkjärgult iseseisvudes, hakkama saades suuremate ja väiksemate kaotuste ja separatsioonidega. Areng toimub komplikatsioonideta, kui kaotusi kogetakse turvalises ja toetavas keskkonnas, kus vanemad aitavad lapsel kogetud kaotustest üle saada,» selgitas ta.