Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Tutvumislugu: poolpaljas võõras mees uksel

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Minu vennapere oli just äsja kolinud uude ridaelamuboksi. Ja nad tähistasid seda soolaleivapeoga. Õhtu möödus meeldivalt ja oli aeg hakata ennast koju sättima. Võiks ju arvata, et kaks inimest saavad tuttavaks peol, kuid meiega nii ei läinud, kirjutab Krista.

Olles juba autos, avastasime õega, et oleme mõned asjad maha unustanud. Otsustasin minna ja need toast ära tuua. Jalutasin ukse juurde, kust olin just äsja väljunud, haarasin lingist ja soovisin siseneda. Selgus, et uks oli lukus.

Olin siiralt üllatunud ja mõtlesin, et miks vend on ukse lukku pannud ja mida ta endale ette kujutab? Selle kõige juurde käis otse loomulikult jalgade ja kätega ukse pihta tagumine ja valjuhäälne naljaga pooleks kisa, milles ma väga selgelt väljendasin, mida ma temast arvan. Nali naljaks, kuid uks ei tahtnud ka selle peale kuidagi avaneda.

Olles juba paar-kolm minutit seal kärkinud ja ukse avamist nõudnud, see lõpuks avaneski. Ka siis veel ei suutnud ma oma suud kinni hoida ja avaldasin tõsimeeli arvamust, et ta on eriti ülbe ja pahatahtlik. Juttu oleks jätkunud kauemaks, aga vaikisin poolelt sõnalt, sest nägin, et ust pole avamas mitte minu vend, vaid absoluutselt võõras mees, ainsaks riietusesemeks rätik ümber niuete.

Uksel olev mees naeratas minu lärmamise peale kelmikalt ja küsis, keda ma soovin? Jah, keda ma siis soovisin ja miks oli võõras mees minu venna juures? Suutsin teda vaid vaikides jõllitada, aru saamata, et olin suutnud kaks täpselt ühesugust ust segamini ajada ja et olin sattunud tema naabri ukse taha.

Läbi meeleheitliku häbi ja piinlikkusetunde püüdsin sosistada vabandussõnu. Minu jultumusest ja väljakutsuvast käitumisest olid järel vaid varemed. Mina, kes ma olen alati naeratav, ei suutnud sel hetkel teha midagi muud, kui mõelda, kui kohutav see kõik tunduda võis ja mis oleks saanud, kui see uks oleks lahti olnud?

Minu kimbatust ei muutnud paremaks ka see, et vabandused naeratades vastu võeti ja öeldi, et ma ei ole esimene, kes minu venda sealt otsib. Püüdsin kiirustades hüvasti jätta ja silmi peites suundusin nüüd juba õige ukse poole, kus vend mind suure naeru saatel asjadega ootas.
See ei olnud naljakas ja seetõttu põgenesin ruttu autosse, mõeldes pääsemisele.

Autos aga ootas mind õde, kes oli ennast oimetuks naernud, vaadates pealt šõud, mida ma ukse taga tegin. Küsisin vaid, et miks ta ei öelnud, et see on vale uks? Ta kostis, et see kõik oli liiga hea ja ta tahtis näha, mis edasi saab.

Seda edasist oli näha paar aastat hiljem, kui ukse taga trampimisest kasvas välja väga kirglik ja armastust täis suhe. Ka nüüd, kui me venna ja õdedega kokku saame, räägime me sellest, mis võib juhtuda, kui eksitakse uksega.

Armastus ei küsi - ta tuleb, kui on õige aeg, või kui on koht, kuhu tulla.

Tagasi üles