Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/17/5965437t1h150c.jpg)
Mind jäi hiljuti kummitama järgnev lause: «Ma ei tea, kas inimesed annavad endast alati parima, aga sellesse uskumine muudab vähemalt minu elu drastiliselt paremaks.» Miks see lause mind kõnetas, on tõsiasi, et mida rohkem me usume inimeste headusesse, seda vähem loome oma sisemaailmas negatiivse alatooniga lugusid ja arvamusi, luues ebavajalikku viha, ärritustunnet ja hirme. Vaadates tagasi kas või iseenda minevikule ja tehtud vigadele, ei saa me kuidagi väita, et ei andnud endast tol hetkel parimat – me lihtsalt ei teadnud, mis «parim» on, kirjutab Kathleen Kanervikko Motivaatoris.
Kui teeksime õige eksperimendi ja kujutaksime vaimusilmas ette kedagi, kes on meid mingil eluhetkel vihastanud või meile ebameeldivusi põhjustanud. See võib olla mõni kolleeg, kes ei pinguta töö juures piisavalt, sinu otsene juht, kel puudub oskus sind tunnustada või hoopis mõni lähedane sõber, kes on sind kuidagimoodi reetnud. Kui sa nüüd mõtled sellele inimesele ja tema tehtud valikutele, siis kuidas sa ennast füüsiliselt tunned? Kas su keha tundub kerge ja lõdvestunud või kange ja pinges? Võib-olla märkad sa veel mentaalset lugu, mille antud situatsiooniga seoses välja oled mõelnud ning mis su peas nüüd siis vahetpidamata mängib.
Kui aga prooviks keerata kogu olukorra nüüd pea peale ja uskuda kasvõi hetkeks, et antud inimene andis endast tol hetkel parima. Ta käitumine oli tingitud sisemisest vastuolust, raskest ajast või ebaterve ühiskonna mõjust, kuid ta soov oli hea ning ta lihtsalt ei osanudki paremat. Isegi kui sa jälle jutustad lugu, mida sa tegelikult ei tea – pakub see nüüd sulle võimaluse kaastundeks, mitte ebavajalikuks hinnanguks. Tuues fookuse oma kehasse, märkad sa arvatavasti kergendustunnet ja samm-sammulist pehmenemist – võrdluseks eelnevale pingestamisele.
Uskumine, et inimesed annavad endast igal hetkel oma arusaamade järgi parima, ei tähenda seda, et sa peaksid ignoreerima negatiivset käitumist või vastutuse täielikult nende õlgadelt kaotama. Samuti ei tähenda see seda, et inimesed ei peaks järgmisel korral oma käitumist parandama või oma vigadest õppima. Ainus väide on mul see, et tol hetkel, tegid nad nii hästi, kui nad suutsid ja ei pidanudki tegema midagi enamat. See on reaalsus ja reaalsusega vaielda on täiesti võimatu.
Mida paljud meist ei mõista, on tõsiasi, et sinu jaoks «õige» võib kellegi teise jaoks olla «vale» ning sinu jaoks «parim» võib kellegi teise jaoks «halvim» olla. Kuna lõplikku otsustajat ei ole, siis sõnadesse kinni jäämine vaid ehitab meie müüre ja tugevdab meie mustreid. Me lükkame end vabatahtlikult ego võrku ning kaitseme igal hetkel oma seisukohti ja kohta siin maailmas. Tegelikkuses pole seda aga vaja. Mida rohkem me usume teiste headusesse, seda paremini mõistame, et võitlus on läbi ja seda võitlust pole kunagi olnudki.
See artikkel võib kõlada küll eneseabiloona, aga igale inimesele on vaja pidevat meeldetuletust, et maailma nägemine värvilisemates toonides, võib muuta selle kordades paremaks. On väga kerge vaadata oma juhti ja hinnata ta ebapädevaks ja vastutustundetuks. Palju raskem on aga uskuda, et juhil on kiired tööpäevad ja ta ei jõua mõelda kõigi teiste vajadustele ning samuti kõiki oma töötajaid pidevalt meeles pidada. Ta annab endast küll parima, aga see ei tähenda, et sa ei võiks temaga maha istudes seda teemat puudutada ja oma arusaamu ja vajadusi selgitada. Kust iganes nurgast ka vaadata, on see igatpidi tervem ja tasakaalukam suhtumine ning lahendab olukordi kordades paremini kui salaviha ning enda ja teiste mõttetu üles ässitamine.