Kui teeksime õige eksperimendi ja kujutaksime vaimusilmas ette kedagi, kes on meid mingil eluhetkel vihastanud või meile ebameeldivusi põhjustanud. See võib olla mõni kolleeg, kes ei pinguta töö juures piisavalt, sinu otsene juht, kel puudub oskus sind tunnustada või hoopis mõni lähedane sõber, kes on sind kuidagimoodi reetnud. Kui sa nüüd mõtled sellele inimesele ja tema tehtud valikutele, siis kuidas sa ennast füüsiliselt tunned? Kas su keha tundub kerge ja lõdvestunud või kange ja pinges? Võib-olla märkad sa veel mentaalset lugu, mille antud situatsiooniga seoses välja oled mõelnud ning mis su peas nüüd siis vahetpidamata mängib.
Kui aga prooviks keerata kogu olukorra nüüd pea peale ja uskuda kasvõi hetkeks, et antud inimene andis endast tol hetkel parima. Ta käitumine oli tingitud sisemisest vastuolust, raskest ajast või ebaterve ühiskonna mõjust, kuid ta soov oli hea ning ta lihtsalt ei osanudki paremat. Isegi kui sa jälle jutustad lugu, mida sa tegelikult ei tea – pakub see nüüd sulle võimaluse kaastundeks, mitte ebavajalikuks hinnanguks. Tuues fookuse oma kehasse, märkad sa arvatavasti kergendustunnet ja samm-sammulist pehmenemist – võrdluseks eelnevale pingestamisele.
Uskumine, et inimesed annavad endast igal hetkel oma arusaamade järgi parima, ei tähenda seda, et sa peaksid ignoreerima negatiivset käitumist või vastutuse täielikult nende õlgadelt kaotama. Samuti ei tähenda see seda, et inimesed ei peaks järgmisel korral oma käitumist parandama või oma vigadest õppima. Ainus väide on mul see, et tol hetkel, tegid nad nii hästi, kui nad suutsid ja ei pidanudki tegema midagi enamat. See on reaalsus ja reaalsusega vaielda on täiesti võimatu.