:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2016/10/17/5964969t1hed3e.jpg)
Kuulamine on kõige olulisem suhtlemisoskus. On olemas kaks põhilist kuulamisviisi: passiivne ehk toetav kuulamine ja aktiivne kuulamine, õpetavad Perekeskus Sina ja Mina nõustajad.
Kuidas last toetavalt kuulata?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toetav kuulamine on tähelepanelik kuulamine, mille juurde kuuluvad nii vaikiv kuulamine, rääkima julgustamine kui ka teise jutu kinnitamine verbaalselt ja mitteverbaalselt.
Vaikimine annab rääkijale ruumi ja aega segamatut kõnelda, avaldada oma arvamust, mõtteid ja tundeid.
Julgustamine on teinekord vajalik, et vestluspartner üldse juttu alustaks, tihti ka selleks, et ta saaks julgust edasi rääkida.
Sel juhul on kinnisest kas-küsimusest sobivamad avangud näiteks otsi lahti jätvad:
«Tundub, et see on sulle väga tähtis.»
«Kuidas see siis täpsemalt juhtus?»
«Kui sa soovid edasi rääkida, siis mul on aega kuulata.»
Verbaalsed kinnitused on lühikesed ja lihtsad, need annavad teisele märku, et sa tõesti kuulad ning kinnitavad talle, et sa paned tema juttu tähele, oled sellest huvitatud ja soovid, et ta kõnelemist jätkaks.
Näiteks: «ah-ah,» «nii..., saan aru…,» «ah soo…,» «jah…?" jms
Mitteverbaalsed kinnitused toimivad näoilme ja kehakeele kaudu, nende kaudu rääkija saab aru, et kuulaja on igati temaga kaasas ja soovib mõista.
Näiteks: silmsideme hoidmine, kaasahaaratusest märku andvad liigutused nagu noogutamine, ettepoole kummardumine, naeratamine, kulmukortsutus jms.