16aastaselt vägivallatsejaga abiellu
Läks nii, et koolis ma eriti ei käinud, kodus ei elanud, raha ei olnud, vahel olin mitmeid päevi näljas, aga armastus oli suur. Ilmnesid ka esimesed kaaslase vägivallamärgid. Talle meeldis tugevalt juua alkoholi, osaleda löömingutes, varastada... oh! Mäletan korda, kui olin olnud jälle paar päeva söömata. Mati sebis kuskilt raha ja me saime osta ühe burksi. Mati asus kohe õgima... Tahtsin ka… Palusin: «Kas sa annaksid mulle ühe ampsu...? Ta sülitas selle mulle näkku. «Söö siis,» vastas ta ainult selle peale.
Sain teada, et mu ema on haiglas. Olin 15. Jõudsime sinna, kui ema just suri, silmadki olid veel lahti... See oli raske, nii valus... Ema oli ju minu ingel.
Pärast ema surma arenesid asjad nii, et hakkasime ikka isaga uuesti rohkem suhtlema. Isa leppis Matiga ning leidis, et kui ikka koos voodit jagame, peaksime ikka ametlikult ka abielus olema. Abiellusin Matiga, olin 16.
Abielu Matiga nägi välja selline: Mati tööl ei käinud, raha meil ei olnud, elasime vanemate kodus, kus elas ka minu noorem õde. Isa oli leidnud juba uue naise, õnneks üüri maksma ei pidanud, ainsaks sissetulekuks oli toitjakaotushüvitis. Mati käis tihti joomingutel, vahel ei tulnud mitmeid päevi koju, oli selliseid kordi, et kui tuli purjus peaga, siis nõudis, et talle raha või viina sebiksin. Loomulikult polnud mul kumbagi kuskilt võtta, talle jäi alati alkoholist puudu, palusin tihti, et ta ei läheks edasi jooma, kuid selle peale sain kas jalaga või põlvega kõhtu. Ükskord kukkusin selle peale pikali, haarasin kätega tal jalast, palusin ikka, et ta ei läheks... Ta tagus mind jalgadega edasi ja läks ikka.