/nginx/o/2011/02/13/515130t1h791a.jpg)
Lauad olid U-kujuliselt nagu ikka koolitustel. Ja vahva meenutus kooliaegadest – igaüks sai endale pinginaabri, sest lauad olid kahesed. Olin kuulnud, et tegemist on tõepoolest heade koolitajatega, kelle abil saab endas midagi liikuma panna ja tubli sammu selguse ja rahuolu poole liikuda, pealkirjaks midagi sellist nagu «Kuidas olla õnnelik ja edukas», kirjutab Ingrid.
«Kas see koht on vaba?» - «Jah, ikka.»
Minu Pinginaabri silmad olid kinni: «Ja siis mul hakkavad käed värisema. Jalad ei liigu ja ta vaatab mind väga hukkamõistva pilguga. Ärevus peas kasvab, ta on järjest rohkem rahulolematu. Süda taob meeletult.»
Meile oli antud vinge paarisharjutus, kohe esimese päeva pärastlõunal. Pärast Pinginaabrit rääkisin mina, sama avameelselt. Kaevasin välja oma kõige ärevama, painavama, hingematva meenutuse, millel oli tähtsust. Jagada võhivõõraga seda, mis oli kõige salajasem, nagu võib juhtuda Tallinna-Tartu bussis...
See oli nii, et minu kursavend helistas viimasel minutil, et on üks kallis koolitus käimas, kuhu üks koht on veel vaba ja täitsa tasuta. Saan ma minna? Aga Pinginaabrile soovitas kolleeg viimasel minutil minna maad uurima, kas selline koolitus sobiks ka teistele töökaaslastele tellida. Kokkusattumus. Kokkusattumus?
Igaüks seisis, hulk oranži lõnga jalge ees maas pikaks venitatud. See harjutus oli veel keerulisem. Mõttematk tulevikku, ja ka minevikku, kui vaja. Oma elulõnga lahti kerida, kogu pikkuses ette kujutada, läbi tunda. Ja sellest hetkest edasi tundus mulle elu järjest parem – 30ndad, 40ndad, 50ndad…
Just 50. eluaastad tundusid mulle kuidagi eriti rahuldust pakkuvad, terviklikud, mitmekülgsed, parimas mõttes küpsed. Aga pidin ikka ka piiluma: «Mida Pinginaaber seal teeb? Miks ta tuli samasse ruumi minuga seda harjutust tegema? Koolitajad lubasid ju valida ükskõik, millise toa ja nurgakese omaette olemiseks. Hm. Keskendu, keskendu nüüd oma lõngale! Huvitav, mis kümnendist tema praegu mõtleb? Oot, kas ta vaatas vilksamisi siia? Ma vist kujutasin seda ette.»
Täna on mu poeg pisut väsinud, ta paneb oma põse minu põse vastu ja hoiab nii 1-2 minutit. 8-kuuse kohta on see ikka väga pikalt vagusi olla. Me hingame nagu ühes rütmis ja ta põsk on lihtsalt imeliselt õrn.
On möödunud viis aastat – kõige «õnnelikumat ja edukamat», parimas mõttes edukamat. Viimased kaheksa kuud on muidugi olnud pöörased, aga see on järgmine lugu. Aga SEE lugu läheb edasi – kõige kirglikumal, sügavamal, pühendunud viisil – koos Pinginaabriga.
On tõesti hea, et keegi mõtles välja kahesed lauad. «Kas see koht on vaba?» Jah, see koht oli vaba.