/nginx/o/2016/10/10/5940591t1h9e85.jpg)
Postimehe ja Moekuulutaja lugejamängust võtab osa lugeja, kes peab küll riietuse juures oluliseks isiklikku vabadust, kuid usub siiski, et abielunaisel ei kõlba enam igal pool miniseelikut kanda.
Lugeja kirjutab: pärast abiellumist vihjas mees, et mul ei sobi enam miniseelikus ringi lipata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minul ja partneril on oma stiil, mida teine osapool palju ei mõjuta. Mulle naisena muidugi meeldib küll oma kaasale aeg-ajalt riideid valida, need ära tellida ja siis välja selgitada, kas kõlbab minu valitut kanda. Reeglina ikka sobib.
Armastame mõlemad rohkem vabaaja-stiilis riideid, millel on pidulikum, ametlikum noot küljes. Härra kannab meeleldi triiksärke, mina samuti.
Ainus kriteerium, mille üle on meespool sõna võtnud, on naise seeliku pikkus. Peale abiellumist vihjati mulle, et pole sobilik igal pool miniseelikus ringi lipata. Sellega olen ma täiesti nõus, staatuse muutus mõjutab edaspidi riiete valikut. Kui kuhugi välja lähme - teatrisse, ametlikule kohtumisele - siis püüame teineteisega harmoonias olevas toonis riided valida.
Üldiselt leian, et ei mees ega naine tohiks sundida oma kaasat riietuma nii, nagu tema tahab. Ka suhtes peab teatud vabadus säilima, et tunda end riides hästi ja mugavalt ning enda jaoks ilusana.