Dagmar Lamp: kui mind esimest korda löödi

Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees

Ma polnud vist veel 20-aastanegi, kui üks mees mind esimest korda lõi. Ta oli karismaatiline, Eestis oma erialal just läbi löönud, minust kaks korda suurem ja… lõi mulle vastu vahtimist, sest ma keeldusin järgmisest dringist. Ning ma läksin ikkagi temaga sel õhtul koju.

Tõsi, meie suhe lõppes varsti pärast seda, aga ma mäletan senimaani seda kohutavat hirmu, mis ma sel hetkel tundsin. Me olime avalikus kohas, seda juhtumit nägid pealt kümned inimesed, aga keegi ei teinud midagi. «Ah, mingi nende omavaheline asi,» mõtlesid ilmselt mõned.

«Voh, õige mees, paneb naise paika!» mõtlesid ilmselt teised.

«Aga noh, mis ta ise siis noris,» mõtlesid võib-olla kolmandad.

Tegelikult ma muidugi ei tea, mida toonased pealtvaatajad arvata võisid, aga mul on üsna täpne aimus. Miks? Sest ma loen täpselt samu arvamusavaldusi endiselt kõikjalt.

Eile kirjutas Pärnu Postimees naisepeksjast Jaanist, kes muu hulgas vedas oma naist juustest, peksis teda kõhtu ning lämmatas padja, käte, rusikatega ja surus kurku puidust riidepuu. Ta istus naisel otsas, et ta ei saaks põgeneda. Ta viskas oma rasedat naist tooliga. Kõige selle õuduse eest, mida pidi see naine kahe aasta jooksul selles suhtes läbi elama, mõisteti Jaanile karistuseks aasta ja kuus kuud tingimisi vanglakaristust. Jaan vangi ei pea minema, kui ta selle aja jooksul uut pättust korda ei saada. Muidu on täitsa tubli poiss, kõva jääpurjetaja, eeskujulik kodanik. Stipendiumi saanud suisa kultuuriministeeriumiltki!

Lisaks uskumatusele ja vihale, mida see otsus paljudes tekitab, tuli eile sotsiaalmeedias muidugi välja ka teatud kontingent, kes asus küsima tüüpküsimusi. Aga miks see naine siis ära ei läinud? Kuidas need juhtumid on tõestatavad, kui seal olid kohal ainult nemad kaks? Ja üleüldse, me ju ei tea, äkki see naine ikka näägutas ise – me ei saa ju seda välistada! Kas te siis ei tea, et naised võivad olla väga manipuleerivad?!

Ning lõpetuseks mu lemmikküsimus: kuidas me saame ikka objektiivselt hinnata, et naine tundis päriselt surmahirmu? Äkki ta tunneb hirmu põhjendamatult, ah?

Ma ei saanud täna öösel magada, sest see juhtum keerles mul peas, saateks need naeruväärsed küsimused. Ja mulle meenus mu enda hirm.

Meie kolumnist Regina kirjutas möödunud nädalal sellest, milline hirm jälitab naist, keda on vägistatud – ja kui raske on sellest üle saada. Seda hirmu, mida suur hulk naisi iga päev tunneb, on raske sõnades edasi anda ning see on midagi, mida mehed ei mõista. Kas te olete näiteks kunagi mõelnud, et see naine, kes saadab endast jooksurajal selfi, ei tee seda mitte edvistamisest, vaid seetõttu, et kui midagi peaks juhtuma, jääb temast vähemalt jälg maha? Sest rünnakud on reaalsed. Naised elavad pidevalt teadmisega, et nad on ohus. Nad on ohus jooksurajal («Ära kanna siis pargis liibuvaid spordiriideid, ise sa norid seda!»), pimedatel tänavatel («Aga mis te ronite sinna?!»), ööklubides ja ühistranspordis («Ma tegin sulle ju komplimendi, sa lehm, mida sa pirtsutad?!») – ning nad on ohus ka koduseinte vahel.

Ometi on inimestel ikka taipu küsida, kas see hirm on reaalne. Äkki nad ikka kujutavad ette? Sest teate ju küll, naised on ju nii emotsionaalsed!

Sellest õhtust baaris on möödas üle kümne aasta ning see mees saadab mulle senimaani vahel vihaseid kirju. Üle-eelmine nädal sain ma võõralt inimeselt «fännikirja», milles ta soovitas mul end ära tappa – sest talle ei meeldinud miski, mida ma siin portaalis kirjutasin. Ma ei julgenud seda kolumni kirjutada, sest mu esimene ja põhiline hirm oli: millised on tagajärjed mu isiklikus elus, kui ma jälle naistevastase vägivalla vastu sõna võtan?

Aga hirmust tuleb üle olla, sest nagu kirjutas Regina: «Mida need hilisteismelised poisid tahtsid, kes mulle pühapäeva pärastlõunal ühes suures Tallinna rannas hüüdsid: «Jaluta, jaluta, musike, varsti teeme sinuga kotijooksu!» Nad tahtsid, et ma nende ees võpataksin. Nad tahtsid seda külma jutti, nad nautisid seda.»

Selliselt toimib ka vägivaldne lähisuhe. Lisaks rusikatele ja kägistamisele on Jaani-sugustel meestel oluline näha seda hirmu oma ohvri silmis. Näha, kuidas ta võpatab, tunda, et nad on üle, et nad kontrollivad. Ning rusikajõule lisaks kasutatakse selle tunde saavutamiseks tohutul hulgal emotsionaalset vägivalda, kuniks ohver on nii tümaks tehtud, et ta ei julge enam hingatagi. Sellises olukorras küsida, kas hirm on reaalne või on sel siiski suured silmad, on jabur – ning samas, ilmselt need inimesed, kes seda naiivselt küsivad, on oma elu suutnud nii elada, et nad pole kunagi selles olukorras olnud. Mul on sellepärast hea meel. Mul on hea meel, kui on inimesi, kes sellest hirmust aru ei saa.

Aga see hirm on olemas, see on reaalne.