Lugeja kirjutab: ka lühikeste juustega naised on naiselikud

Foto: Vida Press

Postimehe ja Moekuulutaja lugejamängust võtab osa lugeja, kes lõikas oma juuksed lühikeseks teades, et see paljudele meestele ehk ei meeldi.

Meest hetkel mu elus pole, aga pere on alati valmis arvamust avaldama, olgu need nõuanded siis oodatud või mitte nii väga. Ning teiste inimeste pilkudest olen tahes-tahtmata teadlik. Kui keegi pikemalt silmitsema jääb, ei ole tavaliselt tegemist austajaga, vaid kellegagi, kes üritab mõistatada, miks naisterahval nii lühikesed juuksed või «eriline» soeng on. 

Minu stiil on minulik. Just nii ongi. 

Lihtsalt tekkis selline pungilikum tunne, teate? Lõikasin juuksed lühikeseks ja olen väga rahul. Ka lühikesi juukseid annab väga hästi kujundada ja pidevalt on natuke teistmoodi soeng, tükk püsti vasakule või paremale või hepburnilikum madal laine. Mõjub iga juustest käega läbitõmbamine, magades saan samuti alati kihvti vormiga soengu. Mõned arvavad, et teismeeas tegemata jäänud asjad löövad välja. Aga tegelikult ma olen lihtsalt selline poisilikum, kiiresti riidesse ja minek tüüpi inimene. Lühike lõikus, kust tuul,sealt soeng, aga kõik ülejäänu nagu tänapäeva naistel ikka - teksad, äge pluus, jakk või kampsun, parka või mantel, värviline sall… Neete ei kanna ja rõngastatud pole. Ei ole sellist tunnet. 

Leian, et ka lühikeste juustega naised on naiselikud. Kuigi kuna mul pidevalt on tunne, et vaadatakse kuidagi pikemalt peanuppu, siis üritan sellega harjuda. Emal on raskem, sest ta tahaks pikkade kiharatega tütart. Kusjuures tema on täielik vastand mulle. Naiselikumat ja rohkem kleite-seelikuid kandvat, hästi, aga tagasihoidlikult meikivat n-ö klassikalises mõttes naiselikku naist annab otsida kui tema. Isa on mul seevastu «normaalne» mees, vanaisa samuti. Teksad ja T-särk, sviiter ja jope, vahel sandaalid sokkidega, vahel ilma. Botased, saapad. Lipsu ei kanna kumbki, aga väga casual stiil on meie pere meestel. 

Aga nii tuleb elada, nagu tunne on. Näidata oma sisemist mina ka väljapoole. Kui see inimestele ei meeldi, mis teha.

Päris tanksaapaid ma ei soetaks, aga kellegi järgi oma maitset kujundama ei hakkaks iial, selle olen endale ja teistele selgeks teinud. 

Kui tulevikus mehele mõni riideese minu seljas peaks natuke rohkem meeldima, siis ehk kannaks ka vahel midagi tema rõõmuks. Aga ma ei valikski kaaslast, kellele minu riietumisstiil või soeng ei sobi. Sel juhul ei meeldi talle minu tõeline mina ja kuhu sealt edasi? Siis tuleb ennast muuta ja seda ei pea mitte keegi tegema.

Olen aru saanud, et soeng pole elus üldse see kõige olulisem minu jaoks, ilusaid riideid kannaks aga alati. Mantlid on suured lemmikud, ilusad pluusid ja litrid, kõik mis naistele ikka meeldib. 

Usun, et päev kui vanaisa mu vanaemal juuksed vähi pärast maha ajas, muutis mu julgemaks ja näitas et sellest pole lugu, kui sul pole miski nii nagu enamikul. Minu vanaema oli juuste kaotusest murdunud, aga minule mõjus see kohutav kogemus teisiti. See näitas, et teistmoodi olla on okei. Minu stiil ei tulene haigusest, vaid mu oma soovist ja tundest, aga ei maksa viltu vaadata teistmoodi riietuvatele või ebatavalise soenguga inimestele. Ehk on neil lihtsalt vaja niimoodi välja näha, võib-olla on see nende sisemine soov? Me ei tea.

Ei maksa ideaalides kinni olla. Me ei tea, miks keegi tahab välja näha nagu näeb.

Muide, mu isa ja vanaisa ei tee asjast üldse numbrit. Tänapäeval on isegi pikkade juustega mehed hinnas, aga lühikeste juustega naised oleks nagu big no-no (kindel ei).