Miks mõned inimesed ainult endast räägivad ja teisi üldse ei kuula?

Foto: SCANPIX

Kindlasti oled sa oma eluajal kokku puutunud inimesega, kes alati vaid iseendast vatrab ja iga jututeema ikka endale ja oma kogemustele viib. Selline käitumine on arvatavasti tekitanud ka sinus segaseid tundeid ja küsimusi, mis tegelikult selle näiliselt iseka ja nartsissistliku käitumise taga on ning kuidas sellises olukorras edasi toimida ja ennastupitava monoloogi alt terve nahaga välja tulla, kirjutab Motivaatoris Kathleen Kanervikko.

Nii üllatav kui see ka ei ole, leiab internetiavarustes tuhnides palju inimesi, kes selliste jutupaunikutega oma igapäevaelus jännis on. Nad on justkui ühest suust nimetanud nad «nartsissistlikeks suhtlejateks» ja iseloomustanud neid järgnevate väidetega:

Nartsissistlik suhtleja on inimene, kes ei mõista dialoogis valitsevat tasakaalu ning räägib sõna otseses mõttes eetri täis. Ta küll esitab mõned küsimused, kuid ei anna teisel võimalustki vastata, vaid segab kiirelt vahele ja leiab ise sobivamad ja õigemad vastused. See on inimene, kes ei oska üldse kuulata, vaid ootab pidevalt oma järge, et juba rääkida saaks. Tal on tihtipeale illusoorne arusaam iseenda ideaalsusest, mistõttu räägib ta paljudest asjadest vaid ülivõrdes, oodates teiselt poolelt aina rohkem imetlust ja austust.

Aktiivselt nartsissistlik suhtleja on inimene, kes suunab pidevalt jutulõnga endale tagasi, sõites igal võimalikul hetkel teise lugudesse sisse. Passiivselt nartsissistlik suhtleja tapab iga kahekõne ära justnimelt vähese huvi üles näitamisega, tekitades teises inimeses tunde, et tema jutt on üüratult igav. Sellega garanteerib ta iseenda ainuõigusliku jutustamise, kus teine pool ei üritagi enam sõna sekka öelda.

Paljud psühholoogid ja terapeudid on uurinud sellise enesekeskse suhtlusstiili tegelikke algeid ja on jõudnud mitmele arusaamale. Tihtipeale näiteks, ei taha need non-stop jutustajad tegelikule tõele otsa vaadata ja seetõttu räägivadki iga augu pausideta täis. Neil on probleeme oma tegelike tunnete tunnistamisega ja nad peidavad seda pideva jutu ja oma illusoorsete kogemuste taha. Seda näeb tihti abielunõustamisel, kus üks osapool lihtsalt kuidagi vait ei jää - ta peab nimelt viimse sekundini juttu jooksutama, et mitte oma tegelike tunnetega silmitsi seista.

Teine võimalus aga on väga madal enesehinnang, mis vajab pidevat upitamist ja kinnitamist. On inimesi, kes määravad oma isiklikku väärtust läbi teiste inimeste arvamuse neist. Seetõttu üritavadki nad võimalikult palju iseendast rääkides end teistele meeldivaks ja inspireerivaks muuta. Kahjuks ise teadmatagi, teevad nad endale hoopis karuteene ja lükkavad ka kõige toetavamad inimesed endast eemale.

Sõna «mina» kasutus on nende inimeste puhul laiahaardeline ja paneb ka kõige tolerantsemad ja kaastundlikumad kuulajad lõpuks kõrvu teritama. Kuna selline eneseimetlus ajab enamus inimesi hämmingus pead kratsima, on nartsissistlikule suhtlejale väga avatud ja toetavas õhkkonnas vaja asjad selgeks teha. Tihtipeale käituvad nad antud viisil alateadlikult ning võivad teadlikuks saades oma käitumist ka muuta ja kohandada. Kui inimene aga ongi isekas ja ei hooli sinust ja sinu lugudest, siis ei ole kahjuks midagi teha, kui kõrvad norus ja kannatlikult ta ära kuulata või kiiremas korras lihtsalt jalga lasta.