Marin: ma ei kavatse enam iialgi orgasmi teeselda!

Foto: PantherMedia / Scanpix

Päris halb on, et praegu, aastal 2016, reklaamivad poeketid kondoome kui midagi, mida osta salaja ja nii, et teised ei näeks. Eneserahuldamisest rääkiv ajakirjanik saab vihast tagasisidet, et on perversne libu ning milleks sellist jama avalikult arutada. Sisendades, et seks on midagi, mida ei tohiks kuskil kajastada või millest rääkimine on labane, paneb seksuaalkasvatusele suure põntsu. Pole vaja kujundada juurde inimesi, kes ennast enda kehas ja lähisuhetes halvasti tunnevad. Teadlikumalt, palun!

Naisi, kes voodis orgasmi ei saa, on hullupööra palju. Ütlen siiralt, et mul on neist südamest kahju, kuna tean, mida see tähendab. Samuti ka seda, et nii ei pea olema, ärge piinake ennast sadade vabanduste ja tujutsemistega abieluvoodis, sellest üle saades ei ole mees enam tüütu lunija ja te ise mõrd, kes temaga tegeleda ei viitsi, sest enda kehale ega vaimule see midagi ei paku.

Ma ei saa muu põhjal öelda, et just puritaanlikust perekonnast pärit oleksin, aga seksist ei räägitud meil kunagi, see oli tabu. Midagi, millest rääkida ei sobi, millega teismelised tegeleda ei või, konservatiivsus rokkis. Mäletan alandamist, kui ema avastas minu rasestumisvastased pillid, mille günekoloog kirjutas mulle päevade valu leevendamiseks ja tsükli reguleerimiseks – kas mul siis eneseväärikust ja kannatust oodata polnud. Seksuaalhariduse sain sõprade ja interneti kaudu ning tundus ka mulle, et seks on midagi, mida kiivalt endale pean hoidma ja ise ka selle probleemidega hakkama saama.

Avastasin, et mulle ei paku seks teise inimesega mingit huvi ega mõnu. Oma orgasmid sain iseendaga tegeledes, ma ei vajanud seksiks teist inimest kõrvale. Kudrutada meeldis, flirti armastasin, armusin ja romantika tõstis suunurki. Mulle meeldis lähedus kuni paljaksvõtmiseni, siis kadus nagu hoog ära ja edasine oli umbes sama tüütu, kui tööl aruannete koostamise osa. Selline vähest vaeva võttev, aga samas ajab natuke higiseks, kulutab aega ja kellegi rõõmuks tuleb see võimalikult hea ning veatu kokku klopsida.

Mul ei olnud aga südant kaasale öelda, et tead, kogu selle aja olen ma huvi sinu peenise vastu ainult teeselnud.

Tagantjärele mõeldes oli see ikka päris rõve – su kõige kallim inimene ei paku sulle punktipealt sellest hetkest huvi ega kõhus kõditavat naudingut, kui jõutakse põhjuseni püksid jalast võtta.

Vildakal viisil ei mõelnud ma pikka aega sellele, et mu seksuaalsus võiks täisväärtuslik olla, suhtusin sellesse nagu lühinägelikkusesse või õietolmuallergiasse, et kui harjun nendega elama, läheb kõik ladusamalt ja ei teki hullu stressi. Mind ei motiveerinud ka mõte enda ja partnerite omavahelisest superklappimisest, orgasme sain, aga mitte kahekesi linade vahel püherdades.

Krõks peas, kui tunnistasin iseendale, et midagi on peas viltu, oli lebades selili voodis, tuntud bändimees nägupidi minu reite vahel. Siis kihvatas, et kari teisi naisi oleksid juba enne tema magamistuppa jõudmist erutusest uimased, minu kehaga ei toimu aga isegi siis sensatsiooni, kui ta täist hingest pingutab ja minu silmis seksi suurkuju soovib olla. Rabas, püksid rebadel, mina loendasin laeplaate ja mõtlesin suvalisi olmeasju.

Lahendused

Seksuoloogi juurde minekut kaalusin, aga mittemineku otsustas tagasihoidliku naise häbenemine, kuidas ma tunnistan kellelegi, et olen oma kallimale aastaid valetanud? Korra olin kirjavahetuses ka ühe psühholoogiga, kelle vastuvõtule plaanisin minna, tema leidis, et peaksin teraapiasse tulema koos oma mehega. Mul ei olnud aga südant kaasale öelda, et tead, kogu selle aja olen ma huvi sinu peenise vastu ainult teeselnud.

Püüdsin leida ennast ise, katsetades üht, teist ja kolmandat, loogilisi, arusaamatuid ja suvalisi asju proovides. Erinevaid partnereid ja kohti. Mõlemast soost voodikaaslaseid. Grupiseksi, rollimänge, mänguasju voodisse. Kohtusin erinevate fetišitega inimestega, et äkki lööb mul mõni veidi tavapäratum teema silmad särama. Rääkisin partneritega, suunasin neid sõbralikult, midagi nagu oli korraks, aga kas või jalga sirutades läks see jälle hetkega üle.

Mu selle perioodi kaaslased ei tea siiani, et ma keskmisest sugukülmem olin, nende jaoks olid mul pidevad migreenihood ja üleväsimus. Ainult joogisena viitsisin olla mehe isiklik pornostaar, kes on nii oraalseksi olümpiavõitja kui hoolitsev ja kõikeandev, ise igatsedes mahaniitvat kirepuhangut.

Teadlikkuse kasvades ma siiski leidsin, et täisväärtuslik elu oleks mõttekam. Osa minu nn normaalseks saamisel oli teadlikkuse kasvatamisel, enesega sõbrustamisel ja suurima panuse andis tulemuslik depressiooniravi. Nüüdseks olen juba mitu aastat suurepärase voodieluga, ilma liialdamata on maailm värvilisem, mina õnnelikum ja keha minu sõber.

Ma ei viitsi enam iialgi orgasmi teeselda, samuti ei kavatse leppida kehva seksi või iseka voodikaaslasega. Kui juba kleidi seljast võtan, siis partner arvestagu, et mina pean ka rahulduse saama. Kui tema hakkama ei saa või ei viitsi, siis teen ise, aga olgu minu nauding olla.