Psühholoog selgitab: kuidas on läheduse- ja distantsivajadusega seotud armukesed?

Foto: Phovoir / Scanpix

Üks välismaa kolleeg rääkis mõni aeg tagasi loo sellest, kuidas tema poole pöördus nooremapoolne abielupaar. Teemaks olid mõlema poole rohked kõrvalsuhted, lahku minna paar aga ometi ei tahtnud. Kogu see sasipundar oli aga alguse saanud, jah, hoolimisest.

Mees oli tööle pühendunud ja edukas, naine oli pärast samuti toredat karjääri mitme järjestikuse lapse sünni järel kodusem ja alles mõtles, kuidas töö asjus edasi tegutseda. Kui naine oli korduvalt jutuks võtnud, et soovib mehega rohkem aega koos veeta, rääkida, saada tähelepanu, aga mees ei teinud välja. Meeleheites naine teatas, et kui nii jätkub, siis ta võtab armukese. Et tal oleks keegi, kes teda tähele paneb, kuulab ja kellega ka füüsilist lähedust jagada. Mees pidas seda järjekordseks hädaldamiseks.

Ühel hetkel ta saigi naiselt kuulda, et tollel on keegi teine. Mees pidas sellist sammu reetmiseks ja võttis omakorda armukese – näitamaks naisele, et selliste sammudega tema tähelepanu ja hoolivust küll ei saavuta. Kuna kõrvalsuhted tekkisid aga mitte soovist konkreetsete teiste inimestega koos olla, vaid vastastikustest solvumistest, siis armukesed aastate jooksul aina vaheldusid ning kodus räägiti abikaasale intelligentselt ja rahulikult kõik ära ka. Pealtnäha arvas kumbki pool, et nii on lihtsalt aus ja mõistlik – algne solvumine vaat et kadus pikapeale meelest – tegelikult aga taheti teisele püüdlikult näidata, et ega mina sinust ka ei hooli. Sammu tagasi teha ja suhtetralli peatada näis võimatu, sest haiget oli üksteisele tehtud nii palju. Mõlemad said õnneks ühel hetkel aru, et selline abielu pole jätkusuutlik ja probleem pole mitte armukestes, vaid milleski, mis just nende kahe vahel viltu oli läinud.

Kui kaks inimest alustavad suhet, siis on kumbki oma autonoomia/distantsi- ja lähedusevajadusega. Kattuvad need vajadused harva. Kummalgi on oma ettekujutus sellest, kui palju soovib ta suhtes iseseisvust säilitada ja kui palju ning millisel moel vajab lähedust. Tavaliselt arvatakse, et mehed on need, kes soovivad suuremat distantsi – neid on nii sotsialiseeritud («mees saab ise hakkama», «mehed ei ole mingid nunnutajad»). Tegelikult on aga paljudel naistel suhtes olles samuti tunne, et kaasa teeb oma suure lähedusesooviga neil olemise väga umbseks. Kurta aga tundub kummaline, sest stereotüüpsel moel peetakse tähelepanelikku ja lähedust soovivat meest toredaks.

Kuidas erinevatest läheduse- ja distantsivajadusest tingitud pingetest hoiduda? See on oluline küsimus – eduka paarisuhte üks kriitilisi momente ongi tasakaalu leidmine kahe eri inimese kahe keskse ja erineva vajaduse vahel.

Kõigepealt alusta endast

Esmalt tuleb neist teemadest ise mõelda, rahulikult, ennast haletsemata ja teist süüdistamata. Ja siis kalli inimesega rääkida. Ehkki romantiline ideaal võib ju olla, et suures armastuses kaks inimest justkui lahustuvad, on tegelikult väga oluline, et kumbki pool säilitaks oma «mina» – oleks oma aeg, oma mõtted, oma koht neid mõtteid mõelda, võimalus ise ja üksi olla. Arutage partneriga rahulikult, millised on kummagi ootused. Pidage meeles, et kui pealtnäha vajab üks palju lähedust ja teine eelistab omaetteolekut, on tegelikult paarisuhte edukaks toimimiseks vaja mõlemal partneril mõlemat (ehkki eriti tüli ajal võidakse seda eitada). Ja ka lähedus võib olla väga erinevalt mõistetav – mõni eelistab emotsionaalset lähedust, teine füüsilist. Üks arvab, et kaisus olla on tore, teine tahab leida ühise hobi.

Kui levinud aga väära romantilise lahutustumiskujutluse asemel aga mõelda nii, et paarisuhe võiks olla koht, kus lähedase ja turvalise inimese kõrval saaks kumbki eraldi inimesena kasvada ja areneda, siis oma vajadustega seotud hirmudele silmavaatamine on üks suuri arenguvõimalusi. Kas me julgeme mõelda, mis on see minu hirm, mis mind kaaslase lähedusesoovi või – vastupidi – tema iseolemise soovi suhtes nii tundlikuks teeb? Kas on meis kuskil kartus ja seesmine ebakindlus, et teine tahab maha jätta – ja siis tasub igaks juhuks pidevalt kontrollida, on ta ikka meie jaoks alles, füüsiliselt ja emotsionaalselt? Või on kogemused meid õpetanud, et kui lasta keegi lähedale, siis saan ma haiget – seega tuleb parem eemale hoida, ükskõikne paista, nii on võimalik meelerahu säilitada? Need hirmud on tihti väga sügaval ja lähtuvad päritoluperest – esmased kogemused, kas keegi on meie jaoks olemas, on ju meil seotud vanematega. Ja kui me loome paarisuhte, laseme kellegi endale väga lähedale, siis need vanad hirmud käivituvad taas. Teades, et  meie hirmude ja vajaduste taga on minevik, on meil võimalik süüdistamise asemel teise poole käitumisest aru saada ja ka lihtsam aktsepteerida teda sellisena, nagu ta on.

Kompromissid on võimalikud

Mis aga sugugi edasi ei vii, on mõtteviis, et keegi ei muutu, ei pea muutuma ega saa muutuda, sest inimese põhiolemus on paigas. Tegelikult üksteisest hoolides võib siiski leida läheduse ja distantsi vahel kompromisse. Nii palju väikseid ja suhet paremaks muutvaid käitumisi on lihtsalt õpitavad. Jah, kumbki pool peab siis suutma enda ärevusega toime tulla – sest see tekib tahes tahtmata, kui teist lastakse kas justkui liiga lähedale või lubatakse liiga omaette olla. Et see võimalik oleks, peab taustal olema usk, et suhe on turvaline ja teine meist päriselt hoolib, mitte ei kiusa oma kontaktisooviga või ei ole külm, eemalehoidev, sest ei salli.

Kuidas on aga läheduse- ja autonoomiavajadusega seotud armukesed?  Jah, ühe poole liigne distantsihoidmine, mida tajutakse eemaletõukamise ja hoolimatusena, võib saada truudusele saatuslikuks. Leitakse keegi teine, kes soovib kontakti, soovib jagada just seda lähedust, millest puudust tunti. Iroonia on selles, et kui taoline kõrvalsuhe ilmsiks tuleb, siis petja saab süüdistuse hoolimatuses, tegelikult aga viis kõrvalsuhteni just soov teise inimeseni jõuda – mis lükati tagasi. Teisalt, kui me tunneme, et meile küll kallis kaaslane tahab meid meie «minast» ilma jätta, meie üle täielikku kontrolli saavutada, siis võib kõrvalsuheteni viia soov endale ja teistele tõestada, et me ei ole tervenisti teise inimese omand, me otsustame ja teeme ise ka midagi – mis siis, et need teod ei pruugi kõigile meeldida. Mida suurem hirm end suhtes kaotada, seda mõtlematumad võivad need autonoomiapüüdest kantud teod olla – sarnanedes nii ennast otsivate teismeliste mässamisega.

Muide, tihti aitab meil leppida kaaslase meist erineva lähedus– või autonoomiavajadusega see, kui korraks mõtleme, kas oleksime ikka rahul, kui teine päriselt ka käituks nii, nagu me soovime. Kui me justkui igatseme üha suuremat ja suuremat lähedust, siis... kas meile endale tegelikult ka meeldiks, kui meile kogu päev helistataks või sõnumineeritaks, pidevalt tahetaks kallistada või antaks igal võimalikul ja võimatul hetkel mõista, et nii väga tahaks koos olla? Sõltumata sellest, millega parasjagu tegeleme või millele mõtleme. Aina tahetaks teada meie iga sammu ja iga mõtet, vaadataks viltu alati, kui me kellegi teisega viis minutitki räägime või isegi omaette oleme? Kui iga meie soov midagi omaette teha või kas või omaette raamatut lugeda leiaks solvunud vastuvõtu? Meeldiks see meile päriselt?

Või siis teistpidi – kui meile tundub, et oh, kui meie kaaslane vaid sooviks ka omaette olla, kas see meile ikka tõeliselt meeldiks? Kui ta ei jagaks meiega ühtegi oma mõtet ega küsiks meie omade kohta, ei otsiks meie tähelepanu ega hindaks koosveedetud aega, jätakski meid päris rahule? Kogemus muide näitab, et kui teraapiasse tulnud inimene oma käitumist justkui teisele oluliselt sobivamaks muudab (annab kas teisele rohkem ruumi, mida nii soovitud on, või otsib ise oluliselt rohkem kontakti), siis on tulemuseks pea alati see, et suure rahulolu asemel hakkab teine pool hoopis kahtlustama, et midagi on kapitaalselt viltu.