Lugeja kirjutab: mees ütleb, et kannan surnud inimeste riideid

Foto: Vida Press

Postimehe ja Moekuulutaja lugejamängust võtab osa lugeja, kellel on stiilsest riietusest hoopis teine arusaam kui tema mehel.

Armastan kanda vintage-riideid. Juba teismelisena avastasin pööningult ema noorpõlveriided, mis tundusid sobivaimad massist eristumiseks. Olin õnnega koos, kui vintage-riided ametlikult moepilti tulid. Nüüd võisin vabalt revideerida oma vanaema, kes omal ajal päris peen daam oli, riidekapi sisu. 

Enamuse kleite olen muidugi enda maitse järgi kehasse ümber teha lasknud, kuid mu elukaaslase arvamust vintage-riietest ei muuda see sugugi. Kõige kinnistunum on tal mõte, et need on surnud inimeste riided - keegi laps või lapselaps on oma kadunud vanaema riided humanitaarabisse andnud ja nüüd maksavad moehullud nende eest suurt raha. 

Mu kallim ei märka, kuivõrd hurmavaid mustreid ja kauneid kleidikangaid vintage-moes on. Lisaks pole tegemist massikaubaga, mis igal teisel vastutulijal seljas on ja mis kõik erineda soovijad vastupidiselt sarnaseks teeb.

Oma taljessetöödeldud n-ö vanaemakleitide eest olen saanud vaid kiidusõnu ja suguõdede kadedaid pilke.

Ja siis muidugi veel kingad! Mul on paar helepruunist nahast vintage-kingi, n-ö meestekaid, mis sobivad väga paljude erinevate riidekomplektidega. Mu kaasa jaoks olen ma nende kingadega nagu piilupart Donald, kes lompides paterdab. Tõsi, need kingad teevad mu jalad mõnevõrra suuremaks, kuid Donald ma küll pole... Võib-olla siis tema silmarõõm Daisy.

Mu peig leiab, et ma võiksin kanda riideid, mis mu habrast kuju rõhutaksid. Näiteks teksaseid, mis pepu ladvaõunana ahvatlevalt välja tooks ja kehassetöödeldud pehmetes toonides kampsikuid-kardigane.

Mulle aga meeldivad mustrid, värvid ja tekstuurid. Lendlevad kleidid ja lipsukesed. Ja siis jaht - taaskasutus- ja vintage-poodide kammimine uute pärlite leidmise lootuses.