Britta Valten: kas ökoeluviis on moenarrus?

Foto: SCANPIX

Kas öko-möko elustiil on trend? Kas see on samasugune trend, nagu kaks korda aastas palmi all käia - neist ühe korra Tais? Ons see elustiil samal pulgal moenarrustega, et ühel kevadel on kõigil neiudel üle põlve põlvikud, järgmisel platvormkingad ja alt laienevad püksid?

Mina, tulihingeline puudekallistaja, vaidlen sellele vastu. Iga inimene usub midagi - kas jumalat, raha, iseennast, vanemaid, internetti või midagi muud. Mina usun, et pean loodusesse suhtuma austusega ja lähtuma kõigis oma otsustes võimaluste piires nende tagajärgedest loodusele.

Loodushoidlik elustiil ei ole kallis. Ma arvan, et kui poes on lett, millel on BIO-märgistusega šokolaadid ja kohv, siis see on trend. See kohv ja see šokolaad on üle mõistuse kallis ning minu pooldatud elustiiliga ei ole sellel just kuigi palju ühist.

Kordan siinkohal üle, et kallid BIO-märgistusega tooted ei ole loodushoidliku elustiili jaoks hädavajalikud. Kui võimalust on, siis on need tooted auväärt alternatiiv, kuid väiksema eelarve puhul on need lihtsalt moenarrus.

Mina eelistan kodumaist ja võimalikult vähe töödeldud toitu. Mulle meeldib ise süüa teha ja teada täpselt, mida ma sinna toidu sisse panen. Ma armastan käia taluturul ja küsida taluniku käest, kuidas ta oma porgandeid kasvatas. Taluturg ei ole kallis koht enda toidu ostmiseks. Kallid on mesi, koduleib ja suitsutatud lihatooted, kuid alati saab ju valida.

Väljas on vesine veebruar ja taluturud tulevad uuesti kevadsuvel. Poest saab ka osta kodumaist juurvilja, vähemalt siis, kui usud, mida kaupmees räägib. Kaupmees pakub tarbijale ainult seda kaupa, mida viimane ostab.

Kui tarbija valib tuima järjekindlusega Poola porgandeid, ei hakka mõistlik kaupmees Eesti talupidaja peale üldse mõtlema. Talupidajal on rakse turule pääseda ja riskide maandamine tuleb läbi kallima tootehinna. Selle mõtteviisi võib julgelt laiendada tervele toiduainete tootevalikule. Tarbija loob kaubavaliku ja hinna. Mitte tootja ega kaupmees, vaid tarbija.

Jah, poest ostetud odav õunamahl võidab hinnakonkurentsis talus toodetud õunamahla kõrge kaarega. Samas, kodus vett ja suhkrut ikka leidub, sest odavas mahlas on päris asja väga mõttelises koguses ja kiri «mahl» pakil pigem illustreeriv.

Kui mina laps olin, tehti igas kodus ise süüa ja see söök oli kvaliteetne ning loodushoidlik. Ma ei arva sootuks, et kõik peaks hakkama kodus leiba tegema või hapupiima kohupiimaks kuumutama. Nii kaua, kui ma saan osta enda riigis toodetud mõistliku hinnaga toitu, ei veena miski mind teisiti otsustama. Ma tean, et poes on toit kallis. Mida «toorem» on toit, seda soodsam tuleb lõpptulemus.

Kohalikku toitu ostes toetan kohalikku tootjat, vähendan transpordist tulenevaid keskkonnamõjusid ja olen kindel, et minu toitu ei ole suvalise keemiaga üle mäkerdatud; samuti kaasneb sellega vähem pakendeid ja muud prügi. Ma viin enda mahlapudelid müüjale tagasi - üks klaaspudel võib teha nii mitmeid ja mitmeid ringe.

Kuid elu ei koosne ainult söögist ja söömisest. Ma eelistan ühistransporti. Eesti kliima on talveperioodil just täpselt selline, et mida vähem autojuhte, seda turvalisem sõita. Auto on tarbeese ja ma kasutan seda siis, kui on vaja.

Sihtkoht, mis on lähemal kui pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, ei tähenda minu jaoks vajadust kasutada autot. Iga kord tanklasse sisse keerates tunnen, et olen pisut enesevihkaja. Ja mitte niivõrd rohelise mõtteviisi, vaid tablool säravate hindade pärast.

Ei ole halba ilma, on vale riietus. Ma mõistan, et on elukohti, kus ilma autota ei ole võimalik üldse elada ja ma ei soovita kellelgi iga päev kümme kilomeetrit tööle või kooli suusatada. Need inimesed on tihti paljudes muudes valdkondades väga loodussõbraliku käitumisstiiliga. Igaühele oma.

Loodussäästlikus on kõige lihtsamini teostatav tarbimises. Algajatel soovitan üldse mitte poodi minna. Näiteks kui raha on mingil põhjusel otsa saanud, siis tuleb endale öelda, et olen loodussäästlik.

Asi, mida sina ei osta, jätab kujuteldava looduskahju konto tühjaks. Jah, keegi teine selle tõenäoliselt ostab ja looduskahju toimub ka. Idee on selles, et üksikutest mitte-ostjatest saab kokku enamus.

Kuna ilma riiete ja jalanõudeta on külm ning toiduta kõht tühi, tuleb poodi ühel päeval ikka minna. Poodi minnes tuleb sõbrad, töökaaslased ja meediastaarid maha jätta. Tuleb teha vahet enda soovidel ja vajadustel ning kujuteldavatel vajadustel.

Kui peas vasardav ostuargument algab sõnadega: «Ma olen seda väärt..», « See teeb mind saledaks…», «See teeb mind nooremaks..», siis ei osta te enam toodet, vaid emotsiooni.

Pole olemas kuldreeglit, mida osta ja mida poodi jätta. Emotsioonide ostmine on lihtsustatud viis ennast lõbustada. Sama väärtusega emotsiooni võib saada näiteks raamatust, muusikast, filmist või sõbraga kohtumisest.

Emotsioonide müümine on peen kunst ja veel peenem kunst on seda läbi näha. Laskumata turundusstrateegiate detailidesse, on üks oluline põhimõte - loodusele on parem, kuid tarbida vähem.

Ma sorteerin prügi. Selle kohta polegi midagi kirjutada, nii lihtsalt on.

* tegemist on pseudonüümiga. Loo autor on toimetusele teada.