Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Soome vanemate suurim hirm: keegi teeb mu lapsele haiget!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Dagmar Lamp
Copy
Artikli foto
Foto: PantherMedia / Scanpix

YLE kirjutab, et Soome vanemate suurim hirm pole enam laste õnnetusse sattumine või haigeks jäämine. Hiljutine uurimus näitab, et hirmude esikohal troonib hoopis kartus, et keegi teeb nende lastele liiga.

Seda kardab suisa 63 protsenti vanematest, 59 protsenti vanematest muretsevad laste haigeks jäämise pärast. Kokku küsitleti rohkem kui 600 Soome lapsevanemat.

«Ma kuulsin, et meie naabruskonnas on nähtud kahtlast kaubikut, mille eest kool meid hoiatas. See pani mind mõtlema selle üle, millised on potentsiaalsed ohud ja kuidas ma saaksin selleks end ja oma lapsi ette valmistada,» rääkis üks vastanu, kolme lapse ema.

Pelgus, et laps satub teismelisena valesse seltskonda, jäi nimekirjas viiendale kohale, jäädes alla hirmule, et keegi tapab lapse.

Uuringust selgus ka, et üksikvanemad võitlevad samade hirmudega kui kõik vanemad, kuid lisaks kardavad üksi lapsi kasvatavad emad-isad, mis võib nende lapsest saada siis, kui nad ise haigeks jäävad või surevad. Üksikvanemad kardavad rohkem ka rahalistesse raskustesse sattuda.

Küsitlus näitas ka, et kõige rohkem kardavad oma laste pärast lapsevanemad, kes on nooremad kui 35-aastased ja kelle lapsed on nooremad kui seitsmeaastased. Kui laps jõuab kooliikka, muutuvad mured väiksemaks.

Psühholoog Tuovi Keränen selgitas, et tegemist ei ole üldse üllatavate tulemustega. Hirmud on normaalne osa vanemaks olemise kogemusest ning neil ei tohiks lasta oma elu üle võtta, soovitab ta. «Ma pole oma elus kordagi kohanud lapsevanemat, kes ei kardaks oma laste heaolu pärast. Kui otsustad saada lapsevanemaks, on hirm ja mure osa su elust. See on hind, mis peame maksma. Me peame oma hirmudele suutma otsa vaadata,» ütles psühholoog.

Tagasi üles