Miks peavad mõned inimesed alati draamat tegema?

Foto: SCANPIX

Stseene oskame oodata isepäistelt ja üleolevatelt teismelistelt, kuid miks tundub mõne täiskasvanu puhul, et ta pole sellest eluetapist edasi liikunudki?

Võib-olla tuleb silme ette kolleg, kes saatis kontorisiseselt laiali memod, et puhkeruumis hakkab tee otsa saama või sõber, kes pärast iga armusuhte – ükskõik kui lühikese või tähtsusetu – lõppemist tahaks sillalt alla hüpata või sugulane, kes loeb suhtlusportaalis saadetud sõbrakutsele reageerimise hilinemisest välja kõigi sidemete katkemise. Divine Caroline uuris, miks on mõned inimesed draamast sõltuvuses.

Põnev või meeleheitlik?

Mõnikord on dramaatiline käitumine siiras või isegi õigustatud – sündmused on laastavad, elud muutuvad, olukorrad viivad rööpast välja... Vahel on stseenid isegi nauditavad. Kliiniline psühholoog Elaine Ducharme toob näiteks meedia, mis – mitte üllatuslikult – toitub draamast.

«Draama tõmbab tähelepanu,» viitas psühholoog tabloidides ja tõsieluseriaalides nähtavatele edu- ja allakäigulugudele. Naise sõnul võib väike skandaal meid üles raputada ja elu teises valguses nägema panna. Draama muutub aga kahjulikuks, kui hakkab ebamugavust tekitama – sageli kõigile peale algataja.

Dramaatilist käitumist võib tõlgendada, kui kavatsust efekti luua. Siin peitub vastus, miks teatraalsed inimesed meie närve sööma kipuvad: draamakuninganna eesmärgiks on – teadlikult või mitte – teiste reaktsioon. Kui keegi kasutab tähelepanu saavutamiseks üleliigset emotsionaalsust, siis tunnevad ümbritsevad inimesed – kes võivad algselt kaasa tunda – sageli, et nendega manipuleeritakse.

Osa inimeste jaoks on draama Ducharme väitel mugavustsooniks. Lapsed, kes on kasvanud kaootilises kodus – eriti, kus on narkootikume või alkoholi kuritarvitatud –, võivad täiskasvanuna hakata tuttavat kaost looma. Nende jaoks on draama normaalne. See võib olla ka võimalus vältida tundeid, mis kerkivad pinnale, kui ümberringi liiga vaikseks jääb.

Teised võivad stseenidega püüda ennast kehtestada. «Ta arvab, et on imetore ja tähtis ning tahab lihtsalt teistele silma jääda,» mõeldakse draamakuningannadest sageli. Psühholoogi sõnul võib tihti hoopis vastupidine olukord tõeseks osutuda. Paljud stseenimeistrid on tegelikkuses ebakindlad - nad ei soovi enda arvates tähelepanu, kuid kaose tekitamine tõestab nende olemasolu.

Millal saab teatraalsusest häire?

Väikese protsendi elanikkonna puhul viitab kalduvus draamat teha tõsisemale isiksusehäirele. Histrioonilisi isiksusi iseloomustab üleliigne või isegi lapsik emotsionaalsus ja silmatorkav tähelepanuvajadus. Nad kalduvad raskemeelsusele ja kipuvad seksuaalselt provotseerima.

Igasugune tähelepanu on antud häirega inimeste jaoks parem kui mitte midagi. Nende armusuhted on kirglikud, kuid üürikesed. Piiripealse isiksusehäire puhul, mille tunnusteks on äärmuste vahel kõikuvad emotsioonid ning ebastabiilsed suhted ja minapilt, esineb samuti teatraalset käitumist.

Kuigi leidub draamakuningannasid, keda tahaksid isiksusehäirega sildistada, kvalifitseerub histriooniliseks isiksuseks vaid kaks kuni kolm protsenti populatsioonist. Mõne puhul võib küll häirele iseloomulikke jooni ära tunda, kuid isiksusehäire diagnoosimiseks peavad täidetud olema kindlad kriteeriumid – iseloomuomadused peavad olema püsivad ja paindumatud.

Draamast vabaks

Kui sul tuleb draamakuningannaga kokku puutuda, siis on parim lahendus lihtsalt minema kõndida. Ära lase end kaosesse kiskuda. Kui keegi sinu lähedastest kaasab sind järjepidevalt stseenidesse, seisa enda eest võimalikult neutraalsel viisil.

«Palu tal lõpetada, hingata ja vaadata, mis tema ümber sünnib,» soovitas Ducharme. Ehk näeb inimene ka ise, et tema käitumine ei anna soovitud tulemusi. Lõpuks võid enda ebamugavusest teada anda ja olukorrast eemalduda.

Nagu keskkooliski, võib draamast hoidumine keeruliseks kujuneda, kuid õnnelikuma elu nimel on see vajalik. Kui miski muu ei aita, siis pane kõrvaklapid pähe ja kuula muusikat, kuni torm möödub - see töötas teismelisena ning aitab ehk nüüdki.