Ikka need hispaania naised

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Hispaania filmiloojal Pedro Almodóvaril on uskumatu võime asetada oma komöödiate või draamade kangelased kõige ebausutavamatesse olukordadesse, kus nood siis käituvad vastupidiselt igasugusele tervele mõistusele. Kõigest hoolimata on üldiselt tulemuseks lugu, mis läheb hinge, sest kogu see eelnev melodramaatiline uperpallitamine aitab filmi lõppakordiks välja sõeluda mingi väga olulise ja elulise tarkuse. Erandiks pole ka tema viimane mängufilm «Julieta».

Julieta on keskealine naine, kes hakkab kohe-kohe koos kallimaga Portugali kolima. Raamatud on juba pakitud ja käsil viimased ettevalmistused, kui Julieta kohtab kogemata tänaval oma täiskasvanud tütre Antía lapsepõlvesõbrannat. Nende vestlus annab vaatajale teada, et Julieta pole Antíat ammu näinud. Vähe sellest, Julieta keeldub nüüd Portugali kolimast, lootes, et ehk tuleb tütar sünnilinna tagasi. Naine sulgub korterisse, et panna kirja oma lugu, jutustus sündmustest, mis viisid Julieta sellesse punkti, kuhu ta filmi alguseks jõudnud oli.

«Julieta» oli algul planeeritud Pedro Almodóvari esimese ingliskeelse filmina, peaosalist pidi kehastama Meryl Streep ja võttepaigaks pidi saama Kanada, sest toetub ju «Julieta» stsenaarium sealt kandist pärit Nobeli laureaadi Alice Munro kolmele jutustusele. Ometigi tundis Almodóvar ennast võõras keelekeskkonnas ebakindlalt ja tõi oma filmi tegelased tagasi kodumaale. Omamoodi on sellest kahjugi, oleks olnud väga huvitav näha ingliskeelseid näitlejaid almodóvarlikus kastmes. Teisalt – jumal teab, mis seal välja oleks tulnud, praegu igatahes on kinolinal n-ö vana hea naistefilmide Almodóvar, keda me viimati mäletame «Volveri» (2006) ajast, ainult nüüd näeme teda veidi küpsemal kujul. «Julitas» on (tsipake) vähem melodraamat ja rohkem vaataja jaoks samastumisväärset elukogemust.