«Õnnelikkuse viirus» kui nakkus, mis võib sind palju õnnetumaks teha

Foto: SCANPIX

Kas sina oled kunagi mõelnud, milline oleks elu siis, kui sa ei peaks igal hetkel analüüsima, kui õnnelik sa tegelikult oma töös, eraelus ja sõpruskonnas oled? 

Kui sa ei peaks võrdlema end teiste, rohkem õnnelikema inimestega, ega konstantselt mõtisklema selle üle, kuidas aina suuremat õnnetunnet ja siirast tänulikkust iseendas kultiveerida? Kas sina ei ole väsinud sellest, kuidas iga halb päev on justkui patt, väsimus tööst näitab, et sa kohe üldse ikka ei naudi seda ning tüli abikaasaga viitab kohe kindlasti sellele, kui õnnetu sa tegelikult oma suhtes oled, küsib Kathleen Kanervikko Motivaatoris.

Aina enam ja enam hakkab mulle tunduma, et kogu see õnnelikkuse revolutsioon riimub suurepäraselt sõnaga bullshit ning kõik nakatunud, kes nii vapralt aina suurema õnne poole kihutavad, elavad suures vales, kus pidev enesepiitsutamine neid aina nukramaks teeb. Mõeldes oma lapsepõlve peale, mäletan nii selgelt hetki, kus ma üdini õnnelik olin: mäletan oma sisemist tänutunnet oma pere, koera ja sõprade eest; mäletan õnnepisaraid, kui vanaema hommikul pannkooke tegi ning vanaisa meile pensipäeval kuhjaga nänni tõi. Nendel hetkedel ei vajanud ma õnnelik ja tänulik olemiseks mitte mingit meeldetuletust, sest see tunne tekkis spontaanselt ja seeläbi on tänaseni nii ehedalt meeles.

Praeguses maailmas pasundavad aga kõik allikad, kuidas me peame selle, selle ja veel selle eest igapäevaselt tänu tundma – eesmärgiga muuta oma elu aina õnnelikumaks. Samas peame me pingsalt iga oma käiku jälgima, et jumala eest ühegi negatiivse mõttega ei nakatuks - muidu astume ju sammukese tagasi teekonnal igavese õndsuse poole. Kas Sinu jaoks ei ole see mitte väsitav? Kurnav? Imedes meid loomingulisest mahlast ja elu väiksemastki spontaansusest täiesti kuivaks? Avame korra kvartalis veel oma kukrud, et õppida heaolu loomise tehnikaid ka «Õnnelikkuse koolitusel», kus ebaloomulikult suure naeratusega mees meid piinlikult tantsima ja hüppama paneb, vastu oma tahtmist võõraid inimesi kallistama ning kõige tipuks laulame veel seminari lõppedes arusaamatuid mantraid. Aga kurat, ka see ei aita meid! Sest halli argipäeva saabudes vajub see tohutu õnn nagu raudrüü suure kolinaga tagasi vastu maad.

Kui aga vaadata tõele otsa ja tunnistada endale, et sa ei pea olema õnnelikum, kui sa praegusel hetkel oled. Tegelikult oled sa juba praegu piisavalt õnnelik. Tegelikult, kui su hetkeline eluolukord ei hõlma füüsilist ja vaimset vägivalda, suurt kaotusvalu või sügavat vaesust, siis tõenäoliselt sa oled juba õnnelik. Kui su töö ei rahulda sind või suhe hakkab kohe lõppema, siis oled sa ikka õnnelik, sest see on vaid üks aspekt sinu elus. Elus on nimelt sada asja, mille üle rõõmu tunda ning selleks ei pea sa läbi lugema mitte ühtegi õnnelikkuse teooriat ja uurimustööd. On vale arvata, et üks halb päev või nädal või isegi kuu teeb sind meeletult õnnetuks. See on inimlik, see on normaalne, see on meie mõtete vili, mida ükski õnnelikkuseteoreetik ümber lükata ei saa.

Juba 6. sajandil eKr ütles teadjamees Croseus järgnevad sõnad: «Mitte keegi, kes on elus, ei saa olla õnnelik,» ja nendes sõnades on tõetera sees. Õnn ei ole suurepärane suhe, hea töö, ilusad lapsed ja armas koer. Kui paljudel meist tegelikult on see kõik olemas, aga õnnetunnet siiski napib – uskudes, et see pole ikka veel päris «see»? Õnn on oskus elada võimalikult ehedalt, iseenda, mitte maailma tõdede järgi, nautida pisikesi imesid, märgata looduse harmoonilist kulgu, leppida valu ja kurbusega, leppida maailma raskustega ja osaleda igas kogemuses ilma liigse analüüsivajaduse ja pideva võrdluseta. Kui lihtsalt jätaks selle igapäevase püüdlemise kuhugi suunas ja unustaks ära, mis paarsada teadlast 8000 km kaugusel on öelnud ning mille paarsada teist teadlast seejärel ümber on lükanud, siis äkki saaksime lihtsalt elus olemisest õnne ja tänutunnet tunda… nagu kõik meie vanaemad ja vanavanaisad, kes sellest jamast veel mitte midagi ei teadnud.