/nginx/o/2016/09/28/5892631t1hec3c.jpg)
Kui võtta tänapäeva naisi ja õieti neidusid niisugustena, nagu nad ajakirjanduses peegelduvad, siis peab küll küsima: «Missugune peab tänapäeval neiu olema, et ta kõlbaks enam-vähem korralikumale, moraalsele ja eeskujulikule noormehele heaks ja lõbusaks seltsiliseks?» Nii küsib 1931. aasta 22. veebruari Abielulehe numbris õnnetu kirjasaatja.
Vastust sellele küsimusele ei saa meie nendest elunähetest, mis viimasel ajal ajakirjanduses, küll brošüürides ilmuvad ja milles tegevad kõigist kihtidest neiud ja naised – mitte. Tõsi, meie saame küll pildi, missugused nad tegelikult on neile, kellel raha taskus kõliseb. Rahata, vähemalt väikse rahaga noormehele ei leidu tänapäeval neidu seltsilisi.
Teisest küljest näeme, et mingisugune eelabieluline kooselamise tarvidus on noormeeste seas taudina lahti pääsnud. Nüüd kirjutab neiu ilma igasuguse häbitundeta lehes: «Tutvunesin noormehega, saime hästi läbi, meeldisime ja nüüd korraga – noormees nõuab andumist.» «Mis teha?» – küsib neiu ilma inimeste käest. Kui sarnased neidude vägistamise katsed tõesti noormeeste seas laialt levinud, siis peab muidugi ütlema, et noorte inimeste voorus on hädaohus ning selle nähtuse põhjuseks on kindlasti neidude endi järelandmine.
Kui analüüsime ülaltoodud neiu küsimust. «Kas anduda nüüd sellele pealetükkivale noormehele?» siis näeme, et neiu, kes iseseisvalt ja veel üsna hästi ajalehes oskab kirjutada, küllalt nii palju otsustamisvõimet omab, et ise omale otsuse anda võiks, ilma küsimata võõrastelt, kelle hulgast vastuseid poolt ja vastu võib saada.
Kuid neid ei otsusta ise nii kuidas tarvis. Ta küsib ilmalt nõu. Kindlasti on aga sarnase küsimuse esitajal juba enne küsimist kavatsus, vähemalt nõu, anduda, et siis oma sisemist mina vabastada ja õigeks mõista: «Et vaata, ma küsisin ja seda andumist ei loetud nii väga suureks kergemeelsuseks, koguni soovitati anduda, et siis meest kinni võiks pidada.»
Välispidiselt näib seaduspärane see asjakäik olevat. Juhtub aga nüüd laps neiule sündima, siis visatakse see süü kõik mehe kaela: tema on lapse isa, tema peab mind kosima ükskõik kas tal on võimalik perekonda toita või mitte. Noormees süüdistab jälle neidu – miks see andus, kuna ta teadis, et tal pole võimalik praegu abielluda.
Sarnastes ja igasugustes teistes armuelu variantides, mis nii haledalt lõpevad, on muidugi peamiselt kasvatuse puudus ja kindlustamata majanduslik seisukord süüdi. Loodetakse andumisega paremat, saavutatakse aga halvemat. Suguhaigustest, mis linnas noori varitsevad – rääkimata. Muidugi on siin peale öeldud põhjuste veel süüdi iseloomude nõrkus, mille omakordne põhjus liigne alkoholi tarvitamine nii maal kui linnas.
Et mõnikümmend aastat tagasi neiud vooruslikumad olid ning kindlalt noormeeste pealetükkivust tagasi lõid, ses ei ole kahtlust.
Oli siis enam-vähem loomulikum, kindlam ja püsivam majandus nii ühel kui teisel ning tarvidust ei nähtud selle parandamiseks andumise teel. Kui anduti, anduti, siis järgnesid pulmad – nüüd on aga see kahtlane.
Kõike öeldut kokkuvõttes, peaks noored ja iseäranis sarnaste küsimuste esitajad – «Kas anduda?» – kõige pealt enne teadma, mis tagajärjed andumisel küsijale ühel ehk teisel juhtumisel võivad olla ja kui see ette näha on, siis talitada nagu see loomulik: anduda ainult siis kui tagajärgi nii majanduslikult, so abieluga, kroonida võidakse, kui ka moraalselt – ilma pärastise etteheiteta – «Miks tahtsid mind, kuna nüüd mind ei kosi?!»
Neiu, kes andub, ei või ju end süütuks pooleks pidada ja ainult noormeest süüdistada. Niisama on liig pealetükkivuses omakord noormees süüdi, kuna naisterahva vastupanu praegusel ajal nõrgem on, kui mõni aeg tagasi lihtsa, nagu öeldud, ebakindla majandusliku aluse pärast.
Järelikult – need noormehed, kes endid veel abiellumiseks pole jõudnud sisse seadida, peaksid neidude võrgutamisest loobuma, neiud aga neid noormehi usaldama, kes kooselu tagajärgi ette näevad ja neid vähemalt pikemat aega kanda mõtlevad puhta armastuse tiival.