Maamees arvustab «Ameerika suve»: palja peega sa tuled, palja peega sa lähed

Tõsieluline kömöödia «Ameerika suvi». Foto: Indrek Arula

Mida teeb üks maamees, kes üle pika aja satub Tallinnasse ja üle veel pikema aja kinno? Muidugi kirjutab filmiarvustuse! Alustaks nii, et valisin selle filmi «Bridget Jonesi beebi» asemel, mis peaks olema pisike kompliment, aga teine põhjus oli hoopis filmitegemise «sellestsamusest teeme saia»-meetod, sest nii võiks väga üldistatult seda «Ameerika suve» tegemise gerilja-meetodit nimetada.

Minu sümpaatia kuulub nendele, kes kasutavad oma aju, nutikust, et saavutada häid tulemusi väheste kulutustega – puutun sellega oma töös ise kokku. Minu jaoks tähendab see, et mul on vaja teha kiiresti üks projekt – eskiisid ja arvutused, aga laual on mul vaid paber ja harilik pliiats. Pole arvutit, pole internetti, on vaid probleem ja minu tahtmine see lahendada.

Võiks öelda, et sellise filmi suurele ekraanile jõudmine on omaette kõva sõna. Aga nüüd kriitika juurde ja küsimus on, kas alustada halvast või heast? Olgu, esmalt sellest, mis minu arvates oli halb.

Alles filmi lõpupoole jõudis mulle kohale, mis kogu aeg veidi pinda käis – suud ja tekst ei ole sünkroonis! Kohati ikka häirivalt suures nihkes. Kui tahaks päris kuri olla, siis võiks öelda: kuidas selline üle jala jama üldse suurele ekraanile jõudis?! Aga tuleks pöörduda alguse juurde tagasi: gerilja-meetod, kus väga nappide vahenditega aetakse asju. Ma saan aru küll, et heli ja pilti korraga ülesse võtta nii, et pärast peaks ainult elementaarselt kohendada, on pea võimatu – vaadake, kuidas võimeldakse selle pika ridva otsas oleva mikrofoniga, et see oleks rääkijale võimalikult lähedal, samas aga ei tolgendaks ekraaninurgas, mida on isegi korralike eelarvefilmidega juhtunud. Aga muidugi öeldakse, et kes suudab enda üle korralikult irvitada, selle suhtes on teiste irvitused juba mannetu lalin. Eks mu arvustus seda ju ongi, sest avakaadrites olnud tootja Alarahastatud Filmikompanii oli ju piisavalt teravmeelne, et kriitikute edaspidiseid nendepoolseid teravmeelsusi juba eos summutada. Nojah, aga mina pole ju kriitik.

Teine asi oli selline, kus hääl mu sees hüüdis: «No kamoon, mul ei ole vaja teist Jim Carreyt! Tola esimest korda tehes võib tegijaks saada, aga sedasama teist korda tehes, tehakse ennast ikka topelttolaks.» Viitan näitleja Kristo Viidingu ilmselgele sarnasusele Hollywoodi tuntud kumminäoga. Aga näitleja sooritus oli ikka korralik – peaaegu hakkasin juba uskuma, et selline vennike, kellel on veel Peep Vainu sütelkäimise koolitusest tallad kärssamas ja enesekehtestamise manuaalid pähe õpitud, ongi päriselt olemas. Korraks unustasin ära, et vaatan filmi. Parimat komplimenti ma ühele näitlejale teha ei oskakski.

Filmi kulminatsioon? Loomulikult paljas noor naine vette sumpamas! See stseen, kus peategelased teel olles peatuvad ja Eeva- ja Aadamaülikonnas veekogusse tormavad. Tegelikult on ju olemas vaid meie ihu, hing, mõtted ning loodus, muu on kõik üks teisejärguline võimlemine. See on siis filmi moraal minu jaoks. Ehk siis maakeeli: palja peega sa tulid ja palja peega sa lähed – vahepealne on nagu üks sipelga siblimine suures pesas.

Ja siin sain ma ühe suure tünga ka. Ma nimelt mõtlesin, et küll on ikka toreda lätlanna filmi saanud – lausa filmi nael. Samas hakkas tunduma, et olen teda kuskil näinud ja siis meenuski: teatriauhindade galal õhtujuht – «lätlanna olekuga ja naeratusega» Helena Pruuli! Mõnes mõttes oli see ka kergendus, sest mõtlesin juba, et ilkumist tuleb kõvasti teemal, kuidas Läti ikka vaikselt hakkab igal alal meile eestlastele – kes me ju ennast ikka Soomega võrrelnud oleme ja Lätisse kui B-kategooria riiki suhtunud oleme – kandadele astuma, ka eesti filmi on kenad läti naised end ka juba pressinud...

Omaette väärtus olid koostööaltid ameeriklased, kes olid nõus ja tahtsid filmis ka osaleda. Üks parimas vanuses ameeriklanna näitas päris julgelt oma rindasid. Tekkis kaks küsimust: kas ta pakkus selle ise välja omal algatusel ja kas ta nõudis tingimusi «ainult siis teeme «tissinäitamist», kui Ameerikas filmi ei näidata»? Või oli see hoopis vastupidi?

Kokkuvõtte teen lühidalt küsimuse vormis iseendale: kas oleksin praegu kirjutanud nö vaesemehe arvustust, kui film oleks külmaks jätnud ja või oleks öelda ainult lühidalt ebatsensuurselt halvasti? Ei.

See on aja küsimus, millal meie film ka maailmas läbi lööb, aga selge on ka see, et meie vahendiks on head näitlejad ja tugevad lood-stsenaariumid. Meil ei ole rahamägesid, aga on inimese kõige võimsam relv – aju, millega see kõik kokku panna. Rahapuudus ja piiratud vahendid teadupärast sunnivad aju pingutama, tegema «sellestsamusest saia».

Gloobuse peal on üks pisike täpp nimega Eesti. Eestlaste ja Eestimaa püsimajäämine on ka justkui omamoodi gerilja-meetod, kus toimetatakse edukalt vahenditega, mis pihku satuvad ja igasugused rahalised ja materiaalsed puudujäägid kompenseeritakse tahtmise, töö ja fanatismiga nö jooksvalt.