Eesti eit kirjutab: väikesed üle 30 tüdrukud

Foto: PantherMedia / Scanpix

Üks on kindel, eriti Eesti eitede osas, et me kõik oleme hirmus kõvad mutid... Ent tegelikult läheb see ikka mõlema soo pihta, ega need taadid ka alla ei jää. Aga las taadid räägivad endi eest ise, siis kui neil tuju tuleb. Las nad üiks päevgi olla rahus ka iseenestega, pole vaja tüüdata kogu see aeg neid. 

Mis on aga veelgi kindlam – meid juhivad meisse istutatud väikesed tüdrukud. Ilusad jõnglased, kellest mõnikord tahaks lihtsalt lahti saada. Et oleks veidi lihtsam endal ka elada... Väikestest üle 30aastastest tüdrukutest kirjutab meile kirjasaatja, kes peitub pseudonüümi Eesti eit taha.

Ja siinpaigas ei tahaks rääkida eitedest, kel vanuseks 18,5 aastat. Seal ei saa veel õieti aru, kas tegu täiskasvanud kardulase või alles teismelismugulaga on. Seepärast jätaks selle põllu kompamata ja suunduks kohe pauhti üle 30aastaste juurde.

No nagu peaks juba elanud ja näinud olema üht koma teist, võiks arvata, aga mõnikord siit oma pohlase mätta otsast vaadatuna... No ma ei või kohe ära imestada, millal inimene kord väsib.

Kui sa seda kaselatva liikumas näed seal üleval, no vaata, seesama, kus vares praegu piuksugi ei tee... No ma siis mõtlen, et kui juba kuradima vares suudab nii ilusti keset kaske paigal istuda ja mitte siutsugi teha, siis miks inime ei suuda mõnel minutil elus ainult silmade pilgutamisega piirduda.

Ei tasu arvata, et ma jälle naabri Maretit siunama hakkan siin. Ma mõtlen vahel isegi täitsa iseenda kohta ka nii – et võiks ju vait olla. Või siuke...vähe väärikam, vaata. Aga näed, nüüd ma juba tunnengi, et liiga fredjüssilikuks läheb... Ja kohe tahaks paar kurja sõnaklõmakat peale poksida.

Ma olen ikka täitsa veendunud, et kui sulle, kes sa juhtud olema mitte just huntidega kasvanud mauglitüdruk, siis kunagi sulle ju loodetavasti mingid muinasjutud sealt voodiotsast ette vuristati. Mulle ikka vanavanaema kogu aeg luges, kuuldemängu lasi ette ja ise ütles, et tema lugemisvoodipool on põranda pool, et siis ei veere mugulad maha... Nii ma seal nina vastu mingit kriipivat viltseinavaipa ära õppisingi, et ega meist väikesest tüdrukutest kunagi naisi saagi. Me ikka jääme alati ootama, millal kuuldub hobusehirnatus ja see õun meil kurgust välja tiritakse.

Et me ikka jääme nendeks väikesteks Triinudeks, kes vähemalt kordki elus peavad öösel kaheteistkümneni mingit ilmatuma tüütult suurt kleiti kandma, sest «see on lihtsalt nii kuradima ilus», kui see kuradima king sul poole tantsu pealt jalast lendab.

Ja hommikul teinekord lihtsalt magadki nii-nii-nii kaua, kuni mees tuleb ja suudleb sind. Nagu kohe päris Okasroosikest. Või no kui sa aru saad ükskord pärast kolme ja poolt tundi eriti seksikalt vedelemist, et tal nagu pole seda kavaski teha, siis sa mingi viskad teki pooleldi pealt…

...no et ta tähelepanu köita või nii...

...ja ohkad eriti nurjatult....

...ahhh?... Aga tema?

...no ta käib ikka mööda tuba ringi nõnna, nagu sa oleks juba aastaid tagasi röövitud, kohe nii röövitud, et terve maailm on jõudnud sellega ära harjuda ja keegi ei viitsi sellel teemal enam sekunditki peatuda.

Korraga on okas kurgus ja... Roosikest ei kuskil... Mnjah.

Ja siis sa sealsamas juba pahuralt kempsu poole vuradki ja kui mees nagu isegi natuke mingi õrna murenoodiga (kuigi, ega ta sind enam väga tõsiselt juba ammu ei võta) uurima kobib, et mis viga ja nii edasi, siis lõppeks lubad sealt kempsust mitte kunagi enam välja tulla.

Niiiiiiiii piinlik on, noh!!! Jälle uskusid muinasjuttu ve? Mis ma talle siis nüüd ütlen? Tunnistada seda ju ei saa!

Nüüdseks on küllalt mehed rahu saanud! Mina ei tea, mis teie prefrontaalsetes ajukorteksites toimub, et teie sellest aru ei saa, et me ikka alati väikesteks printsessideks jääme ja nagu mingi end ise vabariigiks kuulutanud veerandsaar ootame teilt, just teilt, meie enda mehed, esimesena maailmas selle kuradima saare riigina tunnustamist. Lepiks õige kokku siis, et teete vähemalt nägu...

Meid, naisi, on nii lihtne lollitada, et naera puruks. Tehke meile sedagi teesklemise rõõmu, et te saite nüüd lõpuks aru: see õun tuleb just teil meie rinnust välja vinnata ja king (jumala eest, me ju saime ise ka väga hästi aru, et see sinna keset tantsupõrandat jäi, oleks võinud vabalt ise ka üles korjata... aga need asjad ei käi nii!) just teil jalga paigata ja kõik need muud muinasjutud ka siia juurde.

Vot nii praegast.

Huhh.