Ja siinpaigas ei tahaks rääkida eitedest, kel vanuseks 18,5 aastat. Seal ei saa veel õieti aru, kas tegu täiskasvanud kardulase või alles teismelismugulaga on. Seepärast jätaks selle põllu kompamata ja suunduks kohe pauhti üle 30aastaste juurde.
No nagu peaks juba elanud ja näinud olema üht koma teist, võiks arvata, aga mõnikord siit oma pohlase mätta otsast vaadatuna... No ma ei või kohe ära imestada, millal inimene kord väsib.
Kui sa seda kaselatva liikumas näed seal üleval, no vaata, seesama, kus vares praegu piuksugi ei tee... No ma siis mõtlen, et kui juba kuradima vares suudab nii ilusti keset kaske paigal istuda ja mitte siutsugi teha, siis miks inime ei suuda mõnel minutil elus ainult silmade pilgutamisega piirduda.
Ei tasu arvata, et ma jälle naabri Maretit siunama hakkan siin. Ma mõtlen vahel isegi täitsa iseenda kohta ka nii – et võiks ju vait olla. Või siuke...vähe väärikam, vaata. Aga näed, nüüd ma juba tunnengi, et liiga fredjüssilikuks läheb... Ja kohe tahaks paar kurja sõnaklõmakat peale poksida.
Ma olen ikka täitsa veendunud, et kui sulle, kes sa juhtud olema mitte just huntidega kasvanud mauglitüdruk, siis kunagi sulle ju loodetavasti mingid muinasjutud sealt voodiotsast ette vuristati. Mulle ikka vanavanaema kogu aeg luges, kuuldemängu lasi ette ja ise ütles, et tema lugemisvoodipool on põranda pool, et siis ei veere mugulad maha... Nii ma seal nina vastu mingit kriipivat viltseinavaipa ära õppisingi, et ega meist väikesest tüdrukutest kunagi naisi saagi. Me ikka jääme alati ootama, millal kuuldub hobusehirnatus ja see õun meil kurgust välja tiritakse.
/nginx/o/2016/09/28/5892425t1h9a26.jpg)