Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Kuidas lõpetada esimene kohting?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Artikli foto
Foto: Panther Media / Scanpix

Ükskõik, kui hästi või halvasti su kohting ei läinud, siis ühel hetkel peab see lõppema. Mis saab edasi? 50 protsenti ameeriklasi arvasid, et esimene kohting peaks lõppema suudlusega, kui koos oli tore olla. 

See ei tähenda muidugi, et sa kindlasti peaksid kedagi suudlema, see on su enda otsustada. Kõige tähtsam on öelda «aitäh» ja naeratada isegi, kui sa tead, et teist kohtingut ei järgne, vahendab Bustle. Siin on neli stsenaariumit, kuidas kohtingud tavaliselt lõppevad ja mida siis teha.

Esimene variant: kumbki ei tunneta romantilist sidet.

Seda juhtub ja tihedamini, kui sa arvata oskad. Sellises olukorras piirab tänamisest, seejärel soovid kaaslasele head õhtut ja ei pea pärast seda enam midagi selgitama.

Teine variant: te meeldite üksteisele väga ja seda on näha.

Kui sulle keegi meeldib, siis näita seda välja. Ütle näiteks «mul oli tore ja mulle meeldiks sind uuesti näha». Kõige tähtsam on pärast esimest kohtingut üksteisega kohe ühendust võtta, mida varem seda parem. Unusta ära kolme päeva reeglid ja ära proovi mängida raskesti kättesaadavat, kui asi on selge, et te mõlemad meeldite üksteisele.

Kolmas variant: sa ei ole kindel, kuidas sa ta vastu tunned.

Lõpeta esimene kohting tänades, aga ära luba midagi. Mõnikord on vaja natukene aega, et asju läbi mõelda enne, kui järgmisi samme astud. Kui sa otsustad, et sa tahad seda inimest uuesti näha, siis ära unusta, et sa ei ole mitte millekski rohkemaks kohustatud, kui jutuajamine.

Neljas variant: üks tunneb sümpaatiat ja teine ei tunne midagi.

Sellises olukorras on tarvis aus olla. Anna oma kaaslasele aus vastus ja ütle midagi sellist nagu «ma ei tunne meie vahel sellist sidet, mida ma lootsin, aga ma soovin sulle kõike paremat». 

Tagasi üles