Tutvumislugu: saatuslik kohtumine lennujaamas

Foto: SCANPIX

Olime just check-in'i ära teinud ning istusime sõbrannaga kohvikus, kui meid äkitselt kõnetati: «Vabandust, et ma segan, aga eesti keelt ei ole nii ammu kuulnud!» ning selle õnnetu olekuga suurt spordikotti tassinud mehe nägu lõi korraks naerule, kirjeldab Sindy oma 2007. aasta detsembrikuu varahommikul Londoni Stanstedi lennujaamas alguse saanud tutvumislugu.

Ta oli samuti välistudeng teel jõuluks koju Eestisse, kuid tema ei õppinud Londonis, nagu mina ja Ingrid, vaid Ameerikas. Ning sealt tulemise tõttu olidki tal pagasiga probleemid tekkinud – nimelt on lubatud USAst tulles võtta kaasa 40 kg, kuid Euroopa siselendudel on limiit sellele vaatamata vaid 20 kg.

See lugu oleks veel usutav tundunud, kuid jutt sellest, kuidas lisakilode eest maksta püüdes tema krediitkaart läbi ei läinud ning sularaha tal ka piisavalt ei ole, tundus minu jaoks äärmiselt kahtlasena.

Tundsin, et tean, kuhu ta oma jutuga sihtida püüab ja mis petuskeemi meiega rakendada üritab. Takseerisin teda pealaest jalatallani – must nokamüts, mis varjas ta silmi, suur habe, must vatijope, teksad ja... tossud.

Mulle meenus kohe see, mida öeldakse turistidele, et kui keegi võõras sind tänaval kõnetab ja sa kahtled, kas teda usaldada või mitte, siis vaata jalanõusid. Varga tunned ära jooksujalatsite järgi.

Minu jaoks oli asi selge: parimal juhul üritas ta meilt raha välja petta, kõige tõenäolisemalt oli ta aga narkodiiler, kes lootis oma kraami meie kohvritesse suruda. Nii lihtsalt aga mina küll lõksu ei lange, mõtlesin, ning ignoreerisin tüüpi täielikult, mäludes keskendunult oma võileiba ja põrnitsedes üksisilmi kohvitassi.

Sõbranna oli aga mehe loost liigutatud ning tahtis minna teda uuesti üles otsima, et anda talle soovitusi, kuidas käsipagasis enamik lisakilosid läbi turvakontrolli viia, kuid ta oli juba oma pagasist lahti saanud. Süda rahul, et tema probleemid lahendatud on, jätsime hüvasti.

Lennuki pardale mineku järjekorras sattus ta jälle meie kõrvale ja kuna istmeid oli lennukis kõrvuti kolm, siis juhtuski nii, et istusin kahe ja poole tunnise lennu vältel tema kõrval. Tõrksalt alustasin viisakusest vestlust, kuid mida kauem rääkisime, seda meeldivam ja huvitavam see poiss tundus.

Viimaks vaatasin talle silma ja nägin kõige ilusamaid, säravamaid tumepruune silmi, täis siirust ja headust. Tundsin end korrapealt halvasti varasema inetu käitumise pärast. Seistes viimastena pagasilindi juures ja oodates minu ainsana kadunud kohvrit vahetasime telefoninumbreid ning eneselegi üllatuseks pakkusin talle kahe nädala pärast tema tagasilendude vahel öömaja oma korteri vabas toas Londonis. Ta sirutas enda tutvustamiseks välja käe: «Maksim.»

***

Tänasel päeval naudime kooselu ilusas korteris Tallinna kesklinnas ning meie seiklusrohke elu hakkab stabiliseeruma. Juba kuus kuud on möödas sellest päevast, kui saabusime tagasi Austraaliast, kus elasime aasta aega ning veetsime tagasiteel aega Indoneesias ja Malaisias seigeldes.

Kuid meie armastus on siin külmal maal suurem kui kunagi varem, sest oleme viimaks ometi päriselt kodus ning koos õnnelikud.