Psühholoog soovitab: armukesed ja vägivald suhtest välja!

Foto: PantherMedia / Scanpix

Paariteraapiasse pöördumisel saavad inimesed tõenäoliselt kuulda, et on teatud tingimused, mille korral paariteraapia kas ei ole üldse hea mõte või tuleks enne sellega alustamist paar asja korda saada. Üheks selliseks vastunäidustuseks on suhtevägivald ja teiseks on jätkuv kõrvalsuhe ühel või mõlemal partneril. 

On inimesi, keda need tingimused üllatavad. Sest tõesti – nii vägivald kui armukesed on ju märgiks, et suhtes on midagi viltu ja miks siis mitte üheskoos suhet parandama asuda. Paraku pole asi nii lihtne.

Mõtleme korraks. Paariteraapia eesmärk on hoolivuse, usalduse, läheduse taastamine. See eeldab, et inimesed peaksid olema hästi avatud, julgema rääkida üksteise juuresolekul enda tunnetest, suhtega seotud negatiivsetest emotsioonidest, hirmudest, traumadest. Kui aga ühel või mõlemal partneril on hirm, et nii kui ta teraapias julgeb natuke suhtega rahulolematust väljendada, saab ta kodus kas peksa või õiendada, on selge, et usalduslikust jutuajamisest ei tule midagi välja.

Pole võimalik aga alati väga selgelt öelda, kus läheb paariteraapiat välistava vägivalla piir. Jah, on absoluutselt selge, et füüsiline vägivald on paariteraapiale tõeline vastunäidustus ja selle korral tuleks kindlasti tegeleda enne kummagi poolega eraldi. Kriitiline on see, et mõlema poole jaoks oleks tagatud elementaarne füüsiline turvatunne – enne kui saab üldse saab hakata mõtlema, kas suhte jätkamist isegi kaaluda.

Vaimse ja verbaalse vägivalla puhul on olukord keerulisem. Kui teraapias kerkivad esile või meenuvad valusad teemad, siis neid saa koju minnes ju unustada. Võib olla kange tahtmine edasi arutada ja kui suhe väga konfliktne, tähendab arutamine suure tõenäosusega tüli ja rasked sõnad on kerged huulilt lipsama. Et selliseid olukordi vältida, tehakse paariteraapia alguses selged kokkulepped ja uuritakse mõlema poole käest, kui turvaliselt nad end ka emotsionaalses mõttes tunnevad, kas ja millest julgevad rääkida. Üldreegel on aga see: kui üks või mõlemad pooled kardavad millestki neile olulisest rääkida, siis suhe pole nende jaoks turvaline ja kõik. See pole üldse koht vaidluseks teemal, millist kurja sõna on mõistlik karta või kas kaasa lahkuminekuähvardus on vaimne vägivald või mitte.

Kõrvalsuhtega edasi liikuda ei saa

Kõrvalsuhetega seotud saladused on paariteraapia vastunäidustuseks põhjusel, et kui töö käib usalduse loomisega ja samal ajal ühel poolel on alternatiivne suhe taustal, siis lihtsalt ei liiguta edasi. Kõrvalsuhted on märk sellest, et nö peamises suhtes jääb selle inimese jaoks midagi olulist vajaka – olgu selleks siis füüsiline või emotsionaalne lähedus, tähelepanu, põnevus või miski muu. Kui nendest vajadustest ei soovita rääkida (sest mujal saab need ju rahuldatud) või lausa kardetakse rääkida, siis isegi kui pealtnäha suudetakse tülide asemel edaspidi viisakalt vestelda, lähedust ju pole.

Teinekord tuleb siis paari omavahelise läbisaamise parandamise asemel vaadata esmalt ka lihtsalt endasse. Analüüsida seda, miks on soovimatus oma vajadustest rääkida nii suur või seda, kust tuleb näiteks tohutu hirm lahkumineku ees. Igal juhul tuleks aga teraapia alguses teha kokkulepped ka selle kohta, et isegi juhul kui ühel või mõlemal poolel on kellegagi mujal midagi susisemas, siis vähemalt teraapias käimise perioodiks muud suhted lõpetatakse ja pühendutakse praeguse suhte parandamisele. Seda perioodi võib määratleda selge ajaga (näiteks käime teraapias viis korda ja vaatame siis edasi) ja kui olukord vahepeal muutub (kõrvalsuhet ei suudeta ikkagi kõrvalisena hoida), tuleb see selgelt välja öelda. Ka siis, kui paar üritab omal jõul suhet parandada, on selline kokkulepe mõistlik – näiteks proovime pool aastat ja sel ajal muid suhteid ei ole. Isegi, kui paar siis lahku läheb, on lootust, et jääb vähemalt alles vastastikune lugupidamine, seda on aga hädasti vaja ka ühiselt vanemarollis koostööd tehes.

Iga inimese jaoks, kes on mingil moel oma paarisuhtega keerulisse seisu jõudnud, on kõige olulisem aga enda jaoks läbi mõelda see: mil määral ma tõesti tahan just sellele suhtele pühenduda, seda parandada? Mitte sõnades väita, et suhe on tähtis, vaid kas olen valmis tõesti ka endas midagi muutma – ei oota ainult teiselt paremaks saamist? Kas ja kui palju mul on üldse usku, et sellest suhtest võib asja saada? Kui julgust on, võiks küsige seda ka kaaslaselt. Kui see soov on natukegi üle nulli, siis saab suhte parandamisega katsetada. Isegi, kui see ebaõnnestub, siis vähemalt te teate, et proovisite ja ei andnud niisama alla.