Tasub teada: mida pereteraapiasse minnes oodata

Foto: PantherMedia / Scanpix

Kui on tekkinud mõte otsida mõne probleemi lahendamiseks pereterapeudi abi, siis esmalt võiks teha natuke eeltööd. Eestis tegutsevad pereterapeudid on enamasti Eesti Pereteraapia Ühingu liikmed ja ühingu kodulehel ka kirjas. Olge kindel terapeudi hariduses ja kvalifikatsioonis. Otsige terapeutide tausta kohta lisainfot internetist, kui see annab teile kindlamat tunnet. Pole häbiasi terapeudilt endalt ka tema hariduse ja kogemuse kohta küsida.

Kui näiteks terapeudi kodulehel on kirjas, et ta kasutab erinevaid lähenemisi ja neist mõned teile üldse ei tundu sobivat – uurige täpsemalt, mis selle terapeudi puhul võiks aidata just teie probleemi puhul.

Kuidas külaskäiku pereterapeudi juurde ette valmistada? Siin on mõned nõuanded.

• Kui terapeudiga ühendust võtate – olgu helistades või e-kirja saates - olge valmis paari sõnaga kirjeldama, mis murega tegemist on ja kindlasti seda, kui keeruliseks olukorda hindate. Kui kellegi elu või tervis võib olla ohus, tuleb helistada 112 või pöörduda psühhiaatriakliinikusse erakorralisse vastuvõttu.
   
• Ärge muretsege, kas teie soov teraapiasse pöördudes on piisavalt hästi läbi mõeldud ja sõnastatud. Hädas vanema ainus soov võibki olla «Tehke kuidagi laps korda!». Kui osatakse natuke kirjeldada, mis mureks on, siis sealt saabki pihta hakata.

  Kui soovite põhjalikumalt valmistuda, siis võiksite enne teraapiat mõelda, et mida loodate saavutada, kuidas võiks asjad teisiti olla. Meenutage, kui kaua see probleem on juba olnud ja miks soovite abi just praegu. Proovige meenutada, mida olete püüdnud teha probleemi lahendamiseks, mis on töötanud ja mis mitte. Ärge kartke, et mure on liiga pisike või laps liiga väike. Mida varem hakata sassikiskuvaid suhteid või käitumisi korrigeerima, seda kiirem on ka edu.

• Olge valmis mitmeks kohtumiseks. Kui probeemi kujunemine on võtnud kuid, teinekord aastaid, siis ei ole realistlik mõelda, et lahendus saabub tunniga. Esimeste seansside jooksul üritab terapeut aru saada, mis täpselt teie perele muret teeb, kaardistada olukorda – ainult põhjalikku infot omades saab ta adekvaatselt abi anda. Pereteraapia seansside sagedus ja pikkus lepitakse terapeudiga kokku. Kui tavaliselt on psühholoogi või psühhoterapeudi vastuvõtu pikkuseks ca tund aega, siis pereteraapia seansi pikkus võib olla ka kuni kaks tundi. Kui kokku saavad pereliikmed väga kaugetest Eesti nurkadest ja seda uuesti korraldada on väga keeruline, võib kohtumine kesta kauemgi.
   
• Pereteraapia on seda efektiivsem, mida rohkem pereliikmeid on kaasatud. Erinevatel pereliikmetel on erinev vaade ja info probleemi kohta, nad oskavad pakkuda ka erinevaid lahendusi – nii saab suurema tõenäosusega tulemuse, mis kõigile sobib ja ka püsima jääb. Kõik ei pruugi igal seansil kohal käia – seda, kes ja kuidas võiks osaleda, otsustakse koostöös terapeudiga. Vajadusel võib mõni pereliige osaleda ka näiteks Skype vahendusel.

  Kuigi vanemate mure võib olla eelkõige lapsega seotud, ei pruugi lapsed samuti kohal olla. Kuigi osades peredes on kombeks, et laste teemadega tegeleb ema, on isade osalemine teraapias laste probleemide lahendamise puhul kriitiline – ka siis, kui vanemad on lahus või pealtnäha ei osale isad laste kasvatamises just palju. Lapsel on alati kaks vanemat, seega peaks ka abilisi olema kaks.

• Kohtumiste vahepeal võib terapeut anda koduseid ülesandeid (nt katsetada mingeid uusi käitumisi või suhelda mõne pereliikmega, kellega pole tükk aega kokku puutunud). Ärge kartke läbikukkumist – iga uue asjaga alustamine ongi keeruline. Kõige olulisem on valmidus ja soov midagi muuta, proovida.
   
• Just teismeliste puhul kurdavad vanemad teinekord, et laps lihtsalt ei soovi teraapiasse tulla. See on loomulik – vahel on laps erinevate spetsialistide juures käimisest juba väsinud või kardab lihtsalt, et talle hakatakse jälle moraali lugema. Kui last näiliselt probleemi lahendamine ei huvita, võiks alustada vanemad ja ikka abi otsida.

  Tihti viib vanemate käitumises toimunud väiksemgi muutus juba natuke ka lapse käitumise muutuseni ja nii tekib lapses huvi, et mida seal teraapias siis ometi tehakse. Lapsele võib selgitada, et kogu pere kaasatakse selleks, et kõik kokku tulla ja ühiselt probleemi kallal töötada. Last võib motiveerida ka see, kui tal on loota, et vanemad siis enam nii palju omavahel ei tülitse või temaga ei pahanda.

• Teraapia on meeskonnatöö, aga vastutus muutuste ees on alati inimesel endal. Terapeut võib jagada infot sellest, mis uuringute või tema kogemuste järgi võib olla mingil puhul näiteks lapse arengu jaoks vajalik või mis võib juhtuda, kui mingi probleem süveneb – aga otsest nõu terapeudid ei anna, konkreetseid lahendusi probleemide jaoks (puudutagu see siis lapse kooli või mehe valikut) ette ei ütle. On mõni harv erand – kui selgub, et kellegi elu või tervis on ohus, siis sellised olukorrad tuleb koheselt lõpetada.
   
• Mis iganes küsimusi ja kahtlusi teraapias tekib – küsige alati julgesti. Kui on tunne, et mingitest asjadest ei taha rääkida, siis nii otse öelgegi. Turvalise kontakti tekkimine terapeudiga võtab aega. Kui teraapias küsitakse näiteks teie isa kohta ja te ei taha temast valusate mälestuste tõttu rääkida, siis öelge seda – ärge väitke teema lõpetamiseks, et te ei tea temast üldse midagi.
   
• On täiesti normaalne, kui teil tekib tunne, et see konkreetne psühhoterapeut teile mis iganes põhjusel ei sobi ja on tekkinud vastumeelsus. Öelge seda talle, ärge kartke olla ebaviisakas – terapeut ei lähe katki. Sõltumata sellest, kas teraapia eest maksate ise, teeb seda Haigekassa või näiteks omavalitsus – teie investeerite teraapiasse enda ning oma kallite aega ja emotsioone.

  Kui on tunne, et ei ole võimalik olla aus ja avatud või kui terapeut on teile mingi ütlemisega haiget teinud – öelge seda. Vahel saab arusaamatused ära klaarida, teinekord tuleb teraapia lõpetada. Viimasel juhul võib paluda terapeudilt ka seda, et kas ta oskaks teile kedagi sobivamat soovitada.