/nginx/o/2016/09/22/5871405t1hf784.jpg)
Kõik lapsevanemad üritavad oma lapsi kasvatada ja neist hoolida parimal võimalikul viisil, kasutades just neid oskusi ja teadmisi, mida nad on kaasa saanud enda päritoluperest, millest lugenud või kuulnud. Kõigil vanematel on neid hetki, mis kasvatamine hästi välja tuleb ja neid teisi hetki, kus tundub, et mitte miski ei õnnestu. Kui tekib tunne, et neid viimati nimetatud hetki on rohkem kui esimesi, siis võikski kaaluda pereterapeudi poole pöördumist.
Lastega seotud muredega pöördutaksegi pereteraapiasse kõige sagedamini – enamik vanemaid saab väga hästi aru, et lapse mure on ka nende mure, mõjutatud on kõik. Pereprobleemid võivad mõjuda negatiivselt ka kõige tervematele ja tublimatele pereliikmetele, nii et omavahelised suhted kannatavad ja kannatavad ka vanemate muidu võib-olla väga tasemel kasvatusoskused. Suured muutused elus, laste areng ja uued eluetapid võivad aga kõigutada ka kõige paremini toimetuleva pere laeva.
Pereteraapias lähtutakse põhimõttest, et kui kellelgi peres on probleem, siis paratamatult mõjutab see ka teisi pereliikmeid – ja need saavad omakorda hästi või halvasti mõjutada hädasolevat lähedast. Teinekord on lapse või mõne teise pereliikme püsiv probleemne käitumine märgiks sellest, et suuremas pildis – perekonna omavahelises läbisaamises, suhtlemismustrites – on midagi vaja teha teisiti. Kui mure allikaks on laps, siis isegi, kui last õpetada näiteks vahet tegema tunnetel ja mõtetel, analüüsima oma käitumist, eristama reaalseid hirme kujuteldavaist, midagi teisiti tegema – siis sellest ei piisa, kui tema ümber püsivad samad pinged. Ainult lapse murega tegelemine võib olla sarnane sellega, kui tervet organismi haaranud põletikuprotsesside puhul piirdutakse vaid valuvaigistiga – hetkeks saab leevendust, aga lahendamata probleem ise tõenäoliselt vaid süveneb.
Seega pereterapeute huvitab probleemi lahendades abiks olles paralleelselt nii see, mis toimub inimese sees kui ka see, mis toimub inimeste vahel. Nad arvestavad ka erinevaid pereliikmete keskkondi/süsteeme – näiteks kuidas võivad omavahel olla seotud kool ja kodu, kuidas laps tunneb end, kui seal vahel on pinged; kui on tegemist kärgperega, kuidas lapsed sellises keerulises suhete sees end tunnevad ja reageerivad.
Laps õpib vanemalt
Teinekord on loomu poolest tundlikumatel vanematel tundlikud lapsed. Sellisel juhul saab vanemaid toetada, aidata leida tugevusi, nende ja laste positiivseid külgi rõhutada, nii et vanemate muretsemine liigselt lastele ei nakkaks. Kuna lapsed otsivad väga tihti juhiseid käitumise kohta just vanematelt, on selle juhtumise tõenäosus muidu suur – laps saab vanemaid jälgides kaasa teadmise, et tulebki olla mures ja karta alati halvimat.
Vahel mõjutavad lapsi põlvkondadevahelised segadused – vanavanemad hoolivad nii oma lastest kui lastelastest, aga liigne hoolivuski võib tekitada pingeid. Noored vanemad soovivad olla iseseisvad, aga samas on nad oma isade-emade jaoks ikka alati lapsed ja sealt on konfliktid kerged tekkima.
Kui kumbki vanem on pärit väga erineva kasvatusstiiliga päritoluperest, siis võivad tülisid põhjustada erinevad ettekujutused laste kasvatamisest. Laps ei pruugi üldse aru saada, kuidas siis olla ja segadust suurendab seegi, et tahaks ju meeldida mõlemale vanemale. Kui kasvatusteemalised tülid korduvad tihti ja on tõsised, võib laps aga tunda end süüdlasena, et tema pärast ei saa kaks talle kõige kallimat inimest omavahel läbi.
Süüdistushirmust tasub üle saada
Pereteraapia puhul võib olla kõigil pereliikmetel hirm, et just neid tahetakse probleemi tekkimises süüdlaseks tembeldada. Laps kardab, et kordub ikka seesama – talle püütakse selgeks teha, et ta peab hea ja korralik olema, mitte paha. Vanem kardab kõige üldisemalt seda, et tema seesmist ebakindlust «ma ei saa hakkama, äkki ma olen halb vanem?» veelgi kinnitatakse ja öeldaksegi, et jah, oledki halb vanem.
Tegelikult pereteraapias süüdlasi ei otsita – hädas on laps, hädas on vanemad, teinekord ka vanavanemad ja samas kõik suure tõenäosusega hoolivad üksteisest väga. Loomulikult vanematel on vanemlikud kohustused, nad vastutavad laste eest, aga pereterapeutidele on omane suhtumine, et vanemad on ravim lapse muredele – neis on peidus omamoodi imevõimed, millest nad ise ei pruugi teadlikudki olla.
Süüdlase või ühe selge põhjuse otsimise asemel püütakse aru saada probleemi tekke ja avaldumise mehhanismist, suurendada pereliikmete teadlikkust oma erinevatest mõtte- ja käitumismustritest, kaardistada pere ressursse, püütakse üheskoos leida kõigi pereliikmete vajadusi arvestavaid uusi ja ehk natuke paremini sobivaid suhtlemisviise – ja tihti kohapeal neid ka katsetatakse. Turvalises keskkonnas saavad kõik avaldada arvamust ja emotsioone.
Suureks ja üldiseks eesmärgiks on parandada läbisaamist peres, tuua välja hoolivus, julgustada pereliikmeid omavahel otsesemalt suhtlema.