Naine, 40+: väike hall keskkonnareostus ehk südametäiega meestest

Ylle Rajasaar Foto: Erakogu

Möödunud nädal oli paras katsumus, et omal joonel püsida. Hakka või uskuma, et täiskuu ajal hullud aktiveeruvad – südame ajas täis ikka mitmel korral. Ja südametäiega ma seekord siis kirjutangi. Meestest.

Ei, mitte printsidest ruudulisel hobusel, keda ma oma elu jooksul ka mitmeid kohanud olen, vaid väikestest hallidest, kes maailma päästmise egiidi all keskkonda reostavad. «Väike hall» on siinkohal literatuurne vähendus, osa neist on suured tursked mehed, sõidavad jalgrataste ja veoautodega ja käsitsevad osavalt droone ja puha. Päris kindlasti olete te vähemalt ühte keskkonnareostajat oma elus kohanud; ja ma olen pea sada protsenti kindel, et päeva lõpuks assotsieerub see kohtumine kirjeldusega «väike hall».

Väike hall nagu põlevkivikaevandus

Sa ei pruugi teda kohe ära tunda, sest pealtnäha on tegu pestud-kustud-kammitud isendiga, kel on haridus ja enam-vähem lastetuba. Siiski, mõni vihje on õhus – väike hall on osav liibuja! Seltskondlikul ürril valib ta välja ühe-kaks inimest, kellega liibuda, ja neid kogu õhtu vältel osavalt oma vestluse haardes hoida. Kui sa tahadki kellegi teisega rääkida, on tema kohe kohal ja räägib üle. Jah, see on tüütu, aga esimest korda annad sa selle andeks, sest võõras inimene ja äkki tal polnud oma seltskonda…

Väike hall teab kõike. Väike hall on suurte kogemustega. Kui sa räägid kuuskede istutamisest, selgub, et mingil eluperioodil on väike hall töötanud kuusena. Väikesel hallil on maailmavaade ja selge seisukoht. Väike hall omab seisukohta selleski osas, mis puudutab sinu juttu – mis juttu, mõtteid! – ja seda, mida sa öelda ja mõelda üldse tohid.

Väike hall on nagu põlevkivikaevandus: ühe tonni kive tõstab maa peale, 4000 tonni joogivett laseb sealsamas sirinal sohu ja kui ta lõpuks minema läheb – olles veendunud, et sa oled ülekohtune siga ja küündimatu idioot – tuleb maapind taastada ja kuused istutada sinu kulu ja kirjadega.

Esimene: ma vihkan sind, kuni elan

Ta on laenanud ema käest Nissan Sunny, tõstnud kohvrid pagassi ja tuleb sulle kosja. Tegelikult küll ukse taha, et sisse kolida. Sest talle tundub, et sa oled õigem ja parem kui tema jõle naine; ja pealegi on sul korter ja sinuga on tore seksida. Sa tõstad ta kohvrid suhtelises vaikuses ukse juurest autosse, istud ise rooli ja draivid ta tagasi tema kodumaja ette. Käratad tšau-pakaa ja palud prouale tervisi viia.

Väike hall läheb, nina löristades ja jalgu lohistades, et vihata sind kogu oma ülejäänud elu. Ta kasutab oma mõjuvõimu, alandab sind avalikult, ja keerab tuksi su suhted suure hulga inimestega – sa oled noor ja see on paras šokk, sest sa ise oleksid asja jätnud teie kahe (kolme) vahele. Aga väike hall vihkab sind kogu oma järgneva elu ning süüdistab kõigis oma ebaõnnestumistes ning üldse kõiges, mis maailmas halba juhtub. Veel veerand sajandit hiljem leiab ta võimaluse sind seltskonnas sõnakalt vihata (sa kuuled seda sõprade käest) ja kui te juhtute avalikult kokku, siis vihkab ta sind nii avalikult, et see tundub ümbritsevatele veits veider. Aga väike hall teab, kes on süüdi.

Nüüd teavad meie ühised tuttavad ka põhjust. Vahi aga värki, vägev kaevandus; vaata, et oma maja sisse ei vaju.

Teine: kõige eest vastutab riik. Ja politsei!

Väike hall loeb palju, järeldab veel rohkem ja kirjutab saabunud mõtted pikalt ja põhjalikult kommentaaridesse. Tegelikult on tal kombeks kommenteerida igal pool ja kõike. Kui väikesele hallile tundub, et kommentaariumis ei saa seda õiget hoogu sisse, siis süstib ta otse kirjakasti ja võtab kellegi tõsisemalt ette.

Seekord juhtud sina olema see, kelle kirjakastis väike hall laamendama kukub. Sa viibid küll Eestist eemal ja ajad mingit oma tööasja, aga vastad viisakalt, et kõneleme hiljem. «Hiljem» ei ole optsioon. Väike hall tahab sügisel (kohe!) linnas rattaga sõita nii, et viimne kui leheroots on teelt eemaldatud. Seda peavad tegema kinnistuomanikud, kontrollima peab politsei ja sina, ajakirjanik, pead neilt seda nõudma.

Sul jookseb juhe kokku ja sa soovitad väikesel hallil õppida abipolitseinikuks, et ta saaks ise kontrollida. Ja lehtede osas võiks ju luua võtta ja naabrile appi minna – üks heategu igas päevas! Väike hall tõmbab seepeale kopsud õhku täis ja läheb avalikku ruumi kiunuma, sest sina oledki kurjategija!

Eidehala kerkib taevani, kolm aktivisti – väike hall ja veel kaks hullu – suudavad kolmest tuhandest vabalt üle karjuda. Abipolitseinike read sellest paraku ei täiene ning ka sügislehti ei korja keegi peale majahoidja kokku. Kaevandus kattub kolletunud lehtedega.

Kolmas: minu peer on lillelõhnaga

Väike hall teeb neid asju, mis pähe tulevad. Loomulikult teeb ta neid kohutavalt hästi. Sinule jääb sõna «kohutav», temale «hästi». Vaielda ega selgitada pole mõtet, sest väike hall sööstab taas kord avalikku ruumi ning seekord saad sa süüdistuse alkoholismis ja VEB Fondi kümne milli pähmapanemises ning tema suundub räugeldes sinna, kus on «hästi».

Sulle on nüüdseks kohale jõudnud rahvatarkus, et hullud aktiveeruvad täiskuu ajal, mälusopist on esile kerkinud kõik väikesed hallid – ja sa otsustad oma isiklikus elus laiutava keskkonnasaastega midagi ette võtta: block, delete, unfriend, forget about ja palun mulle nüüd intellektuaalseid vestlusi ja paaritunnine rattasõit looduskaunites paikades sügislehtede sahinal.

Vaikuse ja ignoreerimisega keskkonnareostuse vastu

Põlevkivi kaevandamiselt moodsamatele energiatootmislahendustele üle minemiseks üksi vaikimisest ja ammugi ignoreerimisest muidugi ei aita. Väikeste hallide vastu on oma eluga rahus edasi minemine aga kõige kõvem relv, mis välja mõeldud.

Sest panite tähele mustrit – väike hall ronib oma urust välja alati, kui koonu pihta vopsu saab ning hakkab pika ja peenikese häälega kisendama ja maailmalt õigust nõudma. «Maailm on üks ädaorg, ära surema peab kord, ja kõik teised on alati süüdi,» halab väike hall ja tahab, et talle kaasa tuntakse.

Kui seda aga mitte teha – jääda tervemõistuslikult vait, minema minna ning kui üle ääre ajab, siis lihtsalt eemaldada väike hall kui keskkonnareostus – saavad tal mõtted otsa ja eidehala vaibub maha. Mõneks ajaks.

Kaevandustel on kombeks laieneda, kuni viimne ressurss ammutatud ja joogiveest järel porinire. Siis vajub maapind ja kannatavad needki, kes asjasse otseselt ei puutu. Mõelgem sellele ja jätkakem keskkonnasõbralikumate energiaringide otsinguid.