T, 27.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Paariterapeut: enne lapse saamist tuleks saada suhted korda enda vanematega

Grete Tammoja
Paariterapeut: enne lapse saamist tuleks saada suhted korda enda vanematega
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Psühholoog ja paariterapeut Siiri Tõniste
Psühholoog ja paariterapeut Siiri Tõniste Foto: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Millele tasub enne lapse saamist mõelda ja milllega arvestada? Nõu annab psühholoog-paariterapeut Siiri Tõniste.

«Pere suurenemine lapse sünni näol on üks pereelu enim mõjutavaid arengulisi muutusi. Küsimused, kuidas pere suurenemisega rahaliselt toime tulla või kuidas leida tasakaal kodu ja töökohustuste vahel – need on kindlasti teemad, millele tasuks enne suurt otsust mõelda. Samas on tõsi ka see, et kõike me elus ette planeerida ei suuda ning tuleb lihtsalt ennast ja oma partnerit usaldada.

Lapse sünd tähendab, et kahest saab kolm ,mis toob kaasa olulised muutused peres – noored vanemad peavad kohanema uute rollidega ning leppima sellega, et olulise osa nende ajast «sisustab» värske ilmakodanik. Lisaks tuleb õppida vastutust jagama, üksteiselt abi küsima ning muutunud elukorralduses leidma aega ka läheduse hoidmiseks paarisuhtes. Kindlasti muutuvad lapse sünniga ka suhted ja lähedus päritoluperedega ning tähtsaks ülesandeks saab sobivate piiride sisseseadmine vanavanematega. Need peaksid tagama vanavanemate piisava ligipääsu lapselapsele ning abikäed noortele vanematele samas takistama liigset sekkumist noorpere tegemistesse.

Vanemaks olemine toetub alati paarisuhtele ehk need vanemad, kes end paarisuhtes emotsionaalselt turvaliselt tunnevad, toimivad ka lapsevanematena paremini. Nende jaoks ei kujuta lapse sünd ohtu lähedusele – kiiresti õpitakse, kuidas uues olukorras kohaneda ning armastus ja kiindumus paari vahel pigem kasvab. Lapse eest hoolitsemist jagatakse vanavanematega, kellede jaoks on see nauditav tegevus.

Seega, lapsevanematena kohanevad paremini need paarid, kes juba kahekesi olles pakuvad vastastikku üksteisele toetust, jagavad sarnaseid väärtushinnanguid, suudavad omavahel kohustusi jagada ning on paindlikud ja muutustega hästi kohanevad. Seega on ka mõistetav, et kui paarisuhe on alles noor ja mõlemal oma arengulised ülesanded veel pooleli (õpingud, majanduslik iseseisvumine jm), ei pruugi valmisolek lapsevanemaks saada olla kuigi suur.

Need partnerid, kellede eraldumine päritoluperedest ei ole toimunud, kannavad vanematega seotud lahendamata teemadest kiirgava valu paarisuhtesse. Sellised paarid võivad olla ebarealistlike ootustega üksteise suhtes ning sellest tuleneva kõrge konfliktsusega. Sageli ollakse ühe partneri päritoluperega üleseotud ning teise partneri perekonnast liialt distantseeritud. Lapse sünd sellisele paarile tähendab enamasti veelgi suuremat seotust juba liigagi sekkuva päritoluperega ning konfliktsuse suurenemist värskete lapsevanemate vahel.

Lapse sünd kahele end oma päritoluperes üksikuna tundnud noorele vanemale võib tähendada võimalust täita oma elu lõpuks ometi tingimusteta armastusega ning lapsest võib saada mõlema vanema elu keskpunkt. Sellises peres kasvavat last ohustab ülejõu käiv emotsionaalne koorem teha oma vanemad õnnelikuks. Teiseks võimaluseks päritolupere toetuseta toimivatele noortele peredele on lükata lapsesaamise otsus edasi. Kuni ei olda kindlad, et iseseisvalt hakkama saadakse (piisav majanduslik kindlustunne, oma kodu, karjääri edenemine), ei tule lapse sünd kõne alla.

Seega võiks öelda, et iga noore inimese esmaseks arenguliseks ülesandeks oleks oma vanematega täiskasvanulike suhete loomine, millede puhul saaks kas ülereageerimata või distantseerumata rääkida olulistel suhteteemadel (väljendada oma tundeid, ootusi, vajadusi). Selle protsessi edukas läbimine loob parimad eeldused ise lapsevanemaks saamiseks.

Lapsesaamise otsus on iga pere puhul väga individuaalne ja isiklik. Väline surve selles küsimuses sõprade või pereliikmete poolt ei tule kindlasti kasuks. Tähtis on, et suur otsus oleks partneritel üksmeelne ja kahtlused ning hirmud läbi räägitud. Igal juhul on lapsel turvalisem sündida peresse kus tema vanemad üksteist armastavad, üksteise erinevusi aktsepteerivad ning suudavad ka rasketel teemadel omavahel lugupidavalt rääkida.»

Märksõnad
Tagasi üles